Kolm meest
paadis
Jerome Klapka Jerome
Tõlkija: Tiiu Viires
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 168
pehmete kaantega
isbn 9985-9215-3-4
Sisukord
Eessõna
I
Kolm invaliidi. George’i ja Harrise kannatused. Saja seitsme raske haiguse ohver.
Kasulik retsept. Maksahaiguste ravi lastel. Jõuame ühisele arvamusele, et oleme üle
töötanud ja vajame puhkust. Kas veeta nädal avamerel? George soovitab jõge.
Montmorencyl on vastuväiteid. Ettepanek vastu võetud kolme häälega ühe vastu.
II
Arutame plaane. Telkimise mõnud ilusatel öödel. Seesama vihmastel öödel. Saavutame
kompromissi. Montmorency ja esimesed muljed temast. Kardan, et ta on liiga hea selle
maailma jaoks – see kartus osutub hiljem alusetuks. Koosolek lükkub edasi.
III
Organisatsioonilisi korraldusi. Harrise töömeetod. Kuidas vanaldane perekonnaisa pilti
seinale riputab. George teeb targa märkuse. Varahommikuse suplemise mõnud. Toidumoon
paadi ümberminemise puhuks.
IV
Toiduküsimus. Me ei taha petrooleumis elada. Juustu kui teekaaslase head omadused.
Perekonnaema jätab oma kodu. Jätkame ettevalmistusi paadi ümberminemise puhuks. Pakin
asju. Kangekaelsed hambaharjad. George ja Harris tegelevad pakkimisega. Montmorency
laiduväärne käitumine. Me läheme magama.
V
Proua P. ajab meid üles. Logard George. Niinimetatud ilmateade. Meie pagas. Rikutud
iseloomuga poiss. Meie ümber koguneb rahvahulk. Asume pidulikult teele. Saabume
Waterloosse. Raudteeametnikud on süütus teadmatuses sellistes maistes asjades nagu
rongide sõiduplaan. Oleme paadis – me jõematk on alanud.
VI
Kingston. Õpetlik arutlus Inglise vanema perioodi ajaloost. Õpetlikke tähelepanekuid
nikerdatud tammepuust ja elust üldse. Stivvings-juuniori kurb juhtum. Mõttemõlgutus
antiigist. Unustan, et olen tüüril. Huvitav tagajärg. Hampton Courti labürint. Harris
giidiks.
VII
Pühapäevane jõgi. Millist riietust paadisõidul kantakse. George’i jakk. Päev noorte
moekate daamide seltsis. Pr. Thomase haud. Mees, kes ei armasta haudu, kirste ja pealuid.
Harris vihastab. Mida ta arvab George’ist, pankadest ja limonaadist. Harris teeb
akrobaatilisi trikke.
VIII
Väljapressimine. Kuidas sel puhul õigesti käituda. Jõeäärse maaomaniku mühaklik
isepäisus. Keelutahvlid. Harrise ebakristlikud tunded. Kuidas Harris kupleed laulab.
Õhtu kõrgemas seltskonnas. Kahe ohjeldamatu noormehe häbiväärne käitumine. Natuke
ebaolulist informatsiooni. George ostab bandzho.
IX
George pannakse tööle. Veoköite paganlikud instinktid. Neljamehepaadi tänamatu
käitumine. Vedajad ja veetavad. Armastajad kasutatakse ära. Ühe vanema daami
salapärane kadumine. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Kui tüdrukud on vedajaiks. Kadunud
lüüs ehk kummitav jõgi. Muusika. Päästetud!
X
Meie esimene öö. Puldankatte all. Abipalve. Teekannu isemeelsus ja kuidas sellest üle
saada. Õhtusöök. Kuidas end vooruslikuna tunda. Vajatakse kõigi mugavustega hästi
kuivendatud asustamata saart, soovitav Vaikse ookeani lõunaosas. Naljakas lugu, mis
juhtus George’i isaga. Rahutu öö.
XI
Kuidas George ükskord hommikul vara üles tõusis. George’ile, Harrisele ja
Montmorencyle ei meeldi, et vesi on külm. Jerome’i kangelaslikkus ja otsusekindlus.
Õpetlik lugu George’ist ja tema särgist. Harris on kokaks. Ajalooline tagasivaade
(mõeldud õppematerjaliks koolidele).
XII
Henry VIII ja Anne Boleyn. Ebamugavused, mis tekivad siis, kui elate kahe armastajaga
ühes majas. Kannatusrikas aeg inglise rahvale. Otsime maalilist ööbimiskohta. Kodutud
ja majatud. Harris on valmis surema. Saabub ingel. Ootamatu rõõmu mõju Harrisele. Kerge
õhtusöök. Lantš. Terve varandus sinepi eest! Kohutav võitlus. Maidenhead. Me
purjetame. Kolm kalameest. Meid neetakse ära.
XIII
Marlow. Bishami klooster. Medmenhami mungad. Foksterjeri häbiväärne käitumine
kaubamajas. Montmorency plaanitseb vana isakassi surma. Otsustab lõpuks siiski, et kingib
talle elu. Lahkume Marlow’st. Uhke rongkäik. Kasulikke näpunäiteid aurukaatrite
häirimiseks. Me ei ole nõus jõevett jooma. Rahuarmastav koer. Harrise ja vormiroa
salapärane kadumine.
XIV
Wargrave. Vahakujude muuseum. Sonning. Ühepajatoit iiri moodi. Montmorency on
sarkastiline. Montmorency ja teekannu võitlus. George õpib bandzhot mängima. Ta ei leia
toetust. Raskused asjaarmastaja muusiku teel. Torupilli harjutamine. Harris on pärast
õhtusööki tujust ära. George ja mina läheme jalutama. Jõuame tagasi näljastena ja
märgadena. Harris käitub imelikult. Kummaline lugu Harrise ja luikedega. Harrisel on
rahutu öö.
XV
Majapidamistööd. Armastan tööd teha. Kuidas vana jõehunt tööd teeb ja mida ta
sellest teistele räägib. Tänapäeva noorte skepsis. Mälestusi esimestest
paadisõitudest. Parvesõit. George demonstreerib head stiili. Vana paadimees ja tema
meetodid. Nii vaikselt ja rahulikult. Algaja. Kuidas hutja kasutada. Kurb juhtum. Sõpruse
rõõmud. Minu esimesed kogemused purjetamises. Arvatav põhjus, miks me ära ei uppunud.
XVI
Reading. Aurukaatri slepis. Väikeste paatide häbematus. Kuidas nad aurukaatritele ette
jäävad. George ja Harris hoiavad jälle tööst kõrvale. Üsna tavaline lugu. Streatley
ja Goring.
XVII
Pesupäev. Kala ja kalapüüdjad. Õngitsemiskunstist. Aus õngitseja. Kalamehejutt.
XVIII
Lüüsid. George’i ja mind pildistatakse. Wallingford. Dorchester. Abingdon.
Perekonnaisa. Kena koht uppumiseks. Ebameeldiv osa jõest. Jõeõhu laostav mõju.
XIX
Oxford. Montmorency ettekujutus taevast. Thamesi ülemjooksu üüripaat ja selle hüved
ning mugavused. "Thamesi Uhkus". Ilm muutub. Jõgi erinevates ilmastikuoludes.
Mitte eriti lõbus õhtu. Unistame võimatust. Puhume mõnusalt juttu. George mängib
bandzhot. Sünge meloodia. Veel üks vihmane päev. Põgeneme. Tagasihoidlik õhtusöök
ja tervisejoomine.
Järelsõna
Back to Top
Eessõna
Selle raamatu peamine ilu ei peitu niivõrd tema kirjanduslikus stiilis
ning temas sisalduva informatsiooni hulgas ja kasulikkuses, kuivõrd tema lihtsas
tõepäras. Siin jutustatakse sündmustest, mis on tegelikult aset leidnud. Autor ei ole
teinud rohkem, kui faktidele veidi värvi lisanud; ja selle eest ei nõua ta mingit eri
tasu. George, Harris ja Montmorency ei ole väljamõeldud ideaalkujud, vaid lihast ja
verest olendid – eriti George, kes kaalub ligi 170 naela. Võimalik, et teised teosed
ületavad selle raamatu mõttesügavuselt ja inimloomuse tundmise poolest; täiesti
võimalik, et nad võistlevad sellega originaalsuses ja mahukuses; ent mis puutub
vankumatusse ja järjekindlasse tõetruudusesse, siis ei ole sellele raamatule veel
võrdväärset leitud. Võib arvata, et rohkem kui kõik teised temas peituvad veetlused,
teeb see asjaolu teose tõsisele lugejale eriti kalliks ning lisab kaalu loo õpetlikule
küljele.
London, august 1889.
Back
to Top
I
Kolm
invaliidi. George’i ja Harrise kannatused. Saja seitsme raske haiguse ohver. Kasulik
retsept. Maksahaiguste ravi lastel. Jõuame ühisele arvamusele, et oleme üle töötanud
ja vajame puhkust. Kas veeta nädal avamerel? George soovitab jõge. Montmorencyl on
vastuväiteid. Ettepanek vastu võetud kolme häälega ühe vastu.
Meid oli neli: George ja William Samuel Harris, mina ja Montmorency.
Istusime minu toas, suitsetasime ning rääkisime sellest, kui viletsad me oleme – see
tähendab, viletsad muidugi meditsiini seisukohalt.
Tundsime end kõik haiglasena ja hakkasime seetõttu veidi muretsema.
Harris ütles, et tal on vahel niisugused iseäralikud peapööritushood, et vaevalt teab,
mis teeb; ja siis teatas George, et temal on samuti peapööritushood, nii et vaevalt
teab, mis teeb. Mis minusse puutub, siis mul oli maks korrast ära. Olin kindel, et see
oli just maks, sest olin äsja läbi lugenud patenteeritud maksatablettide
reklaamprospekti, kus üksikasjaliselt kirjeldati mitmesuguseid sümptomeid, mille järgi
võis kindlaks teha, et maks oli korrast ära. Minul olid kõik sümptomid olemas.
See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite
reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige
ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt minu läbielamistele
vastavat.
Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest
kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu
ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin
hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. Ei mäleta, mis haigus see
oli, millesse kõigepealt süvenesin – kindlasti mõni kohutav, laastav tõbi – aga
enne veel, kui olin pooled sümptomitest läbi vaadanud, sai mulle selgeks, et mul on see
kindlalt olemas.
Mõnda aega istusin hirmust kangena; siis aga, täielikus masenduses,
pöörasin jälle paar lehekülge. Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain
teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin
teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi
arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse
igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. Lugesin läbi
malaaria ning sain teada, et põen seda ja et kriisiperiood algab umbes kahe nädala
pärast. Neerupõletik oli mul õnneks ainult kergel kujul, nii et selle poolest võisin
veel aastaid elada. Koolera oli mul ka, pealegi tõsiste komplikatsioonidega; ja difteeria
näis mul kaasa sündinud olevat. Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning
ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.
Olin algul veidi solvunud – see tundus minu suhtes kuidagi
ülekohtusena. Miks ei olnud mul põlvekedra paistetust? Milleks niisugune ärritav erand?
Vähehaaval siiski rahunesin. Nentisin, et põen peaaegu kõiki meditsiinis teadaolevaid
haigusi, ja otsustasin läbi ajada ilma põlvekedra paistetuseta. Edasisel uurimisel
ilmnes, et mul on podagra selle kõige rängemas järgus, ilma et ma seda seni oleksin
märganud; ja ülalõuaurkepõletiku all kannatasin arvatavasti juba poisieast peale.
Ülalõuaurkepõletik oli viimane haigus raamatus, sellest järeldasin, et mul enam midagi
muud viga ei ole.
Istusin ja mõtisklesin. Leidsin, et arstiteaduse seisukohalt olen
kindlasti huvitav juhtum. Ja milline varandus üliõpilastele! Neil poleks vaja mööda
haiglaid joosta, oleksin neile ise haigla eest. Nad ei tarvitseks muud teha kui mind igast
kandist uurida ja pärast diplom vastu võtta.
Siis hakkasin huvi tundma, kui palju mul veel elada on jäänud. Üritasin
ennast läbi vaadata. Katsusin pulssi. Algul ei tundnud ma seda üldse. Siis järsku näis
ta tööle hakkavat. Võtsin kella ja lugesin lööke. Sain sada nelikümmend seitse
lööki minutis. Püüdsin leida südant. Ei leidnud. See oli lakanud tuksumast. Hiljem
olen küll jõudnud arvamusele, et ta pidi kogu aeg omal kohal olema ning töötama, aga
kindel ma selles pole. Kompasin läbi oma rindkere, talje oletatavast asukohast kuni üles
peani välja. Kobasin ka mõlemat külge ja pisut selgagi, kuid ei tundnud ega kuulnud
midagi. Püüdsin oma keelt vaadata. Ajasin ta nii kaugele välja kui võimalik, panin
ühe silma kinni ja katsusin teisega uurida. Nägin ainult keeleotsa ja kõik, mis ma
sellega saavutasin, oli senisest kindlam teadmine, et põen sarlakeid.
Olin lugemissaali sisenenud õnneliku, terve mehena. Välja komberdasin
viletsa sandina.
Läksin oma tohtri juurde. Ta on mu vana sõber. Kui arvan, et olen haige,
katsub ta mu pulssi, vaatab keelt ja räägib ilmast – ning teeb seda kõike niisama,
heast südamest. Mõtlesin, et see oleks minust kena, kui nüüd tema juurde läheksin.
Sõnasin omaette: "Arstile on praktikat vaja. Olgu tal see võimalus. Minuga saab ta
rohkem praktikat kui tuhande seitsmesaja hariliku, igava patsiendiga, kellel on ainult
üks või kaks haigust." Nii läksingi otse tema juurde. Ta küsis: "Noh, mis
viga?"
Vastasin: "Kulla sõber, ei hakka su aega raiskama ja ütlema, mis
mul viga on. Elu on lühike ja kui lõpule jõuan, oled võib-olla juba hinge heitnud.
Ütlen parem, mis mul viga ei ole. Mul ei ole põlvekedra paistetust. Ei tea miks, aga nii
see on. Ülejäänud haigused on mul kõik olemas."
Ja ma jutustasin talle, kuidas ma olin seda teada saanud.
Siis vaatas ta mulle suhu, haaras mul randmest ja lõi mulle vastu rinda,
kui ma seda oodatagi ei osanud – leian, et see oli temast alatu – ja kohe seejärel
andis ta mulle peaga müksu. Pärast seda istus ta laua taha, kirjutas retsepti, murdis
kokku ja andis minu kätte. Panin selle tasku ning lahkusin.
Ma ei vaadanud seda. Läksin lähimasse apteeki ja panin retsepti letile.
Apteeker luges selle läbi ja ulatas tagasi.
Ta ütles, et ei saa mind aidata.
Küsisin: "Kas te olete apteeker?"
Tema vastas: "Olen küll. Kui ma oleksin poodnik ja pansionipidaja
ühes isikus, võiksin teid aidata, aga kuna olen ainult apteeker, siis on see
võimatu."
Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:
"1 nael biifsteeki ja
1 pint õlut
iga kuue tunni järel.
1 kümneminutiline jalutuskäik igal hommikul.
1 voodi igal õhtul kell 11.
Ja ära koorma oma pead asjadega,
millest sa midagi ei taipa."
Tegin nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane (vähemalt minu
jaoks): päästsin oma elu ja elan siiamaani.
Kui nüüd maksatablettide reklaami juurde tagasi tulla, siis ei ole
kahtlustki, et mul esinevad kõik kirjeldatud sümptomid, millest peamine on "üldine
vastumeelsus mis tahes töö suhtes".
Keel tõrgub kirjeldamast, kuidas ma selle haiguse all kannatan. Juba
varasest lapsepõlvest saadik olen tema ohver. Poisina ei olnud mul ühtki päeva, mil ma
end hästi oleksin tundnud. Mu vanemad ei teadnud siis veel, et see tuleb haigest maksast.
Arstiteadus oli tol ajal palju vähem arenenud kui praegu ja nii peeti mu haigust
tavaliselt laiskuseks.
"Kuule sina, igavene looder, mis sa kogu aeg vedeled, võiksid ometi
midagi teha!" ütlesid nad harilikult, muidugi teadmata, et olen haige.
Ja nad ei andnud mulle rohtu, vaid hoopis võmmusid kuklasse. Ning imelik
küll, tihti oli neist võmmudest abi, vähemalt mõneks ajaks. Üks võmm kuklasse mõjus
omal ajal mu maksale palju paremini kui karbitäis tablette praegu. Muutusin siis alati
teotahteliseks ja tegin aega viitmata, mida minult nõuti.
Muide, sageli on niisugused lihtsad, kodused abinõud tõhusamad kui kõik
apteegirohud kokku.
Veetsime pool tundi üksteisele oma haigusi kirjeldades. Seletasin
George’le ja William Harrisele, kuidas ma end hommikul pärast ärkamist tunnen, ning
William Harris jutustas, kuidas tema end õhtul enne magamaminemist tunneb. Aga George
andis meile kaminavaibal seistes meisterliku ja mõjuvõimsa etenduse, kuidas ta end
öösel tunneb.
George ainult kujutab ette, et on haige, tegelikult pole tal iial midagi
häda olnud.
Sel hetkel koputas proua Poppets ning tahtis teada, kas me oleme valmis
õhtust sööma. Kurvalt naeratasime üksteisele ning leidsime, et peaksime proovima
veidikenegi süüa. Harris ütles, et natuke toitu kõhus mõjub tihti haigust
pidurdavalt. Proua Poppets tuli kandikuga ja me seadsime end laua äärde ning näkkisime
sibulaklopsi ja veidi rabarberikooki.
Olin tol ajal vist väga nõrk, sest mäletan, et umbes poole tunni
pärast olin ma toidu vastu igasuguse huvi kaotanud (mis on minu puhul täiesti
ebatavaline) ega tahtnud enam isegi juustu mitte.
See kohustus täidetud, valasime klaasid uuesti täis, süütasime piibud
ja jätkasime oma tervisliku seisundi arutamist. Keegi meist ei olnud päris kindel, mis
meiega tegelikult lahti on, aga üksmeelselt jõudsime arvamusele, et mis see ka ei oleks,
igal juhul on põhjuseks ületöötamine.
"Üks mis kindel, me vajame puhkust," ütles Harris.
"Puhkust ja täielikku vaheldust," lausus George. "Aju
ülepingutamine on meil kaasa toonud organismi üldise depressiooni. Miljöö muutus ja
mõttetööst puhkamine taastab meie vaimse tasakaalu."
George’il on nõbu, kes politseiprotokollides tavaliselt arstiteaduse
üliõpilasena kirja pannakse, nii et on päris loomulik, et George perekonnaarsti kombel
asjad paika paneb.
Nõustusin George’iga ja arvasin, et peaksime otsima mõne üksildase ja
idüllilise koha, kaugel hullukstegevast rahvahulgast, ning veetma selle uinuvatel radadel
ühe päikeselise nädala. See võiks olla mõni pooleldi unustatud nurgake, mille haldjad
on kärarikka maailma eest ära peitnud – mõni üksildane kotkapesa kõrgel Aja
kaljudel, kuhu üheksateistkümnenda sajandi tormitsevad lained kostavad ainult kauge ja
nõrga kajana.
Harris ütles, et tema arvates oleks see üpris hale. Ta väitis, et teab,
millist kohta ma mõtlen: kõik lähevad seal kell kaheksa magama, "Spordilehte"
ei saa mingi hinna eest ja tubakat mine otsima kümne miili tagant.
"Ei," ütles Harris, "kui te puhkust ja vaheldust tahate,
on merereis kõige parem."
Olin kindlalt merereisi vastu. Merereis mõjub ainult siis hästi, kui see
kestab vähemalt paar kuud, aga ainult üks nädal oleks kole.
Te asute teele esmaspäeval ja olete endale pähe võtnud, et naudite seda
reisi. Rõõmsalt lehvitate kaldal seisvatele sõpradele, läidate oma suurima piibu ning
käite uhkeldavalt mööda tekki, just nagu oleksite kapten Cook, sir Francis Drake ja
Christoph Kolumbus ühes isikus. Teisipäeval soovite, et te poleks tulnud. Kolmapäeval,
neljapäeval ja reedel soovite, et oleksite surnud. Laupäeval olete võimeline veidi
puljongit ära jooma ja üleval tekil istuma ning vastate leebe ärapiinatud naeratusega,
kui heasüdamlikud inimesed teie tervise järele pärivad. Pühapäeval olete jälle jalul
ja hakkate korralikult sööma. Ja esmaspäeva hommikul, kui seisate, kott käes ja
vihmavari kaenlas, reelingu ääres ja ootate maaleminekut, tunnete ennast juba päris
hästi.
Mäletan, kuidas mu õemees kord oma tervise huvides lühikesele
merereisile läks. Ta ostis edasi-tagasi-pileti Londonist Liverpooli ja kui ta jõudis
Liverpooli, oli tema ainus mure, kuidas piletist lahti saada.
Mulle on räägitud, et ta pakkus seda igale vastutulijale kohutava
hinnaalandusega ja müüs lõpuks kaheksateistkümne penni eest sapihaige välimusega
noormehele, kellele tohtrid äsja olid soovitanud mereõhku ja kehalist liikumist.
"Mereõhku!" ütles mu õemees talle piletit armastusväärselt
pihku surudes. "Oh, seda te saate küllaga, nii et jätkub terveks eluks; ja mis
puutub kehalisse liikumisse, siis seda saab laeval istudes rohkem kui kuival maal
kukerpalle tehes!"
Mu õemees ise tuli tagasi rongiga. Ta ütles, et tema tervisele on
raudtee küllalt hea.
Üks teine minu tuttav käis nädalasel reisil piki rannikut. Enne
teeleasumist tuli tema juurde stjuuard ja küsis, kas ta maksab iga toidukorra eest eraldi
või tasub ette kogu söögi eest.
Stjuuard soovitas viimast moodust, sest see tulevat odavam. Ta ütles, et
terve nädala toit maksab kaks naela viis šillingit. Ta ütles, et hommikusöögiks on
kala ja selle järel praeliha. Lantš on kell üks ja koosneb neljast roast. Lõuna on
kell kuus: supp, kala, vaheroog, praad, linnuliha, salat, magustoit, juust ja puuvili. Ja
õhtusöögiks kell kümme on kerge lihatoit.
Mu sõbrale see kahe naela viie šillingi variant sobis (ta on tubli
sööja) ning ta maksis ära.
Lantš oli just siis, kui nad lahkusid Sheernessist. Ta ei tundnudki
niisugust nälga, nagu oli oodanud, ja piirdus tükikese keedetud loomaliha ning maasikate
ja koorega. Pärast lõunat süvenes ta kauaks mõtisklustesse. Kord tundus talle, nagu
poleks ta nädalaid muud söönud kui keedetud loomaliha, kord aga, nagu oleks ta aastaid
maasikatest ja koorest elanud.
Ei liha ega maasikad koorega olnud õnnestunud – mõlemad hakkasid
kuidagi vastu.
Kell kuus tulid nad ja teatasid talle, et lõuna on valmis. See teade ei
tekitanud temas erilist vaimustust, aga ta leidis, et peab oma kahe naela viie šillingi
eest midagi saama, ning nööridest ja igalt poolt mujalt kinni hoides läks ta alla.
Trepiotsal tervitas teda meeldiv sibulate ja tulise singi lõhn, läbisegi praetud kala ja
rohelisega. Siis tuli ta juurde õliselt naeratav stjuuard ja küsis: "Mida ma võin
teile tuua, härra?"
"Aidake mind siit välja," oli jõuetu vastus.
Nad aitasid ta kiiresti välja, toetasid pärituult reelingu najale ja
lahkusid.
Järgmised neli päeva elas ta lihtsat ja süütut elu õhukeste kuivikute
ja soodavee najal, aga laupäeval muutus ta veidi uljamaks ja läks alla, et juua lahjat
teed ja süüa röstitud saia, ning esmaspäeval täitis ta end juba kanapuljongiga.
Teisipäeval läks ta kaldale, ja kui laev maandumissillast tossutades eemaldus, vaatas ta
sellele kahetsusega järele.
"Seal ta läheb," ütles ta, "seal ta läheb, pardal kahe
naela eest minule kuuluvat toitu, mis jäi kätte saamata."
Ta arvas, et kui nad oleksid talle veel ühe päeva andnud, oleks ta asja
korda ajanud.
Niisiis olin ma merereisi vastu. Mitte enda pärast, nagu ma teistele
selgitasin. Mina ei tundnud merel end iial halvasti. Aga ma kartsin George’i pärast.
George ütles, et temal poleks häda midagi ja et talle see isegi meeldiks, aga ta
soovitas Harrisel ja minul sellele mitte mõelda, sest ta oli kindel, et me mõlemad
jääksime merehaigeks. Harris ütles, et temal on alati arusaamatuks jäänud, kuidas
inimesed merehaigeks jäävad. Ta arvas, et nad teevad seda meelega, lihtsalt
silmakirjaks, ja lisas, et ta on tihti ise ka soovinud merehaigeks jääda, aga tal pole
see veel kunagi õnnestunud.
Siis rääkis ta lõbusaid lugusid sellest, kuidas ta üle La Manche’i
sõitis ja meri oli nii tormine, et reisijad tuli koikudesse kinni siduda, ning ainult
kaks hingelist pardal, tema ise ja kapten, ei jäänud merehaigeks. Vahel olid need tema
ja kapteni teine abi, kes haiged polnud, aga üldiselt oli alati tegemist tema ja veel
ühe mehega. Ja kui need polnud tema ja keegi teine, siis oli see tema üksi.
Imelik küll, aga iialgi ei leia te kuival maal inimest, kes oleks
merehaige olnud. Merel kohtate paljusid, kes on tõsiselt haiged – neid on terved
laevatäied; aga maal ei ole ma veel kunagi kohanud meest, kes teaks, mida tähendab
merehaigus. Lihtsalt arusaamatu, kuhu peidavad end kaldal need tuhanded ja tuhanded
merehaiged, kellest kõik laevad kubisevad.
Lahendaksin selle mõistatuse päris kergesti, kui enamik inimesi oleksid
sellised nagu see mees, keda ma kord ühel Yarmouthi mineval laeval nägin. Mäletan, et
laev lahkus just Southendi sadamast, kui märkasin teda väga ohtlikus asendis ühest
illuminaatorist välja kummardamas. Läksin ta juurde ja püüdsin teda päästa.
"Hei, tulge sisse tagasi!" hüüdsin teda õlast raputades.
"Te kukute üle parda."
"Oh taevas! Parem, kui ma seal juba oleksin," oli ainus vastus,
mida mul kuulda õnnestus, ja siis pidin ma ta üksi jätma.
Kolm nädalat hiljem kohtasin teda Bathis ühe hotelli kohvibaaris, kus ta
oma reisidest rääkis ja vaimustunult merd kiitis.
"Vana meresõitja!" vastas ta ühe tagasihoidliku noormehe
kadestavale pärimisele, kuidas ta nii hästi merd talub. "Tõsi küll, pean
tunnistama, et ma üks kord end tõesti veidi imelikult tundsin. See oli Kap Hoorni
lähedal. Järgmisel hommikul läks laev põhja."
Küsisin: "Kas see ei olnud mitte teie, kes ühel päeval Southendi
sadamas pisut loppis oli ja avaldas soovi üle parda kukkuda?"
"Southendi sadamas?" küsis ta hämmeldunult.
"Jah, teel Yarmouthi, reedel kolm nädalat tagasi."
"Ah jaa," vastas ta elavnedes, "nüüd ma mäletan.
Tõepoolest, mul oli tol pärastlõunal peavalu. Teate, need olid need marineeritud
kurgid. Ma pole üheski korralikus laevas nii halbu kurke saanud. Kas teie ka neid
sõite?"
Mis minusse puutub, siis olen avastanud suurepärase vahendi merehaiguse
vastu: tuleb end lihtsalt tasakaalus hoida. Te seisate keset tekki ja laeva tõustes ning
vajudes balansseerite nii, et keha oleks maapinna suhtes alati vertikaalses asendis. Kui
tõuseb laeva esimene ots, kummardute ettepoole, nii et laevatekk peaaegu te nina
puudutab, kui laeva tagumine ots, kallutate end tahapoole. Nii võib tunni või kaks vastu
pidada, aga tervet nädalat te niimoodi ei balansseeri.
George lausus: "Lähme jõge mööda sõitma."
Ta ütles, et meil oleks vaja värsket õhku, liikumist ja vaikust.
Vahelduvad maastikupildid hoiaksid meie mõistuse erksana (ka selle pisku, mis Harrisel
on) ja raske tööga tuleks hea isu ning sügav uni.
Harris ütles, et tema arvates ei tohiks George midagi niisugust ette
võtta, mis teda veelgi unisemaks võib muuta, sest see oleks ohtlik. Ta ütles, et ta ei
kujuta päris hästi ette, kuidas George veel rohkem saaks magada kui praegu, kuna päev
kestab nii suvel kui talvel ainult kakskümmend neli tundi. Aga ta leidis, et kui George
tõesti rohkem magaks, siis oleks ta niisama hästi kui surnud ja tuleks toime ilma toidu
ja peavarjuta.
Harris lisas siiski, et jõgi sobib talle nagu rusikas silmaauku. Alati,
kui kuulen nii räägitavat, tuleb mulle poks või tänavakaklus meelde. Aga kuna inimesed
niimoodi räägivad, küllap see siis antud juhulgi kohane oli.
Jõgi sobis ka mulle nagu rusikas silmaauku ning Harris ja mina leidsime,
et see oli George’il hea mõte. Meie toonist võis välja lugeda imestust, et George
oskas niisuguse mõistliku ettepanekuga lagedale tulle.
Ainus, kes ei olnud vaimustuses, oli Montmorency. Tema nimelt ei ole
kunagi jõest hoolinud.
"Teile see muidugi meeldib," ütleb ta, "aga minule mitte.
Mul ei ole seal midagi peale hakata. Loodus mind ei huvita ja suitsu ma ka ei tee. Kui ma
näen rotti, siis te paati kinni ei pea, ja kui ma jään magama, siis te hakkate paadiga
tembutama ja loksutate mu üle ääre. Ma ütlen teile, et see oleks üks pagana tobe
ettevõtmine."
Kuid meid oli kolm ühe vastu ja ettepanek läks läbi.
