Kolm
meest uitamas
Jerome Klapka
Jerome
Tõlkija: Eda
Koppel
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 168
pehmete kaantega
isbn 9985-9215-2-6
Inglise
humoristi ja vestekirjaniku Jerome Klapka Jerome'i humoristlik romaan on järjeks tema
kõige kuulsamale teosele "Kolm meest paadis". Esmakordselt ilmus "Kolm
meest uitamas" 1900.aastal ning see jutustab lõbusast jalgrattamatkast läbi
Saksamaa metsade.
I. peatükk
Kolm meest
vajavad vaheldust - Anekdoot, mis näitab pettuse saatuslikku tagajärge - George moraalne
argus - Harrisel on mõtteid - Lugu vanast merekarust ja kogenematust purjetajast -
Südamlik laevameeskond - Purjetamise ohtlikkus, kui puhub maatuul - Purjetamise
võimatus, kui tuul puhub merelt - Ethelbertha vaidlushimu - Jõe niiskus - Harris pakub
välja jalgrattamatka - George mõtleb tuulest - Harris soovitab Schwarzwaldi - George
mõtleb tõusudele - Harrise idee küngaste vallutamiseks - Proua Harrise
vahelesegamine.“See, mida me vajame, on vaheldus,” ütles Harris.
Sel hetkel
avanes uks ja proua Harris pistis pea ukse vahelt sisse, teatades, et Ethelbertha oli
saatnud ta meelde tuletama, et me ei tohi Clarence’i pärast koju hiljaks jääda. Ma
kaldun arvama, et Ehtelbertha on laste pärast mõttetult närviline. Tegelikult ei olnud
lapsega midagi halvasti. Ta oli veetnud hommiku koos tädiga väljas ja kui ta juhtus
igatsevalt kondiitriäri vaateakna poole vaatama, astus tädi koos temaga sinna sisse ning
ostis talle kreemisaiu ja kohupiimakooke, kuni laps teatas, et on söönud piisavalt ja
keeldus viisakalt, kuid kindlalt, veel ühte söömast. Loomulikult sõi ta lõunalauas
vaid pudingi ja Ethelbertha arvas, et ta on millegipärast haigestunud. Proua Harris
lisas, et meie endi pärast oleks parem, kui me ka ise varsti üles tuleksime, sest
vastasel korral jääme ilma preili Murieli versioonist “Hullu Kübarsepa
teejoomisest” “Alice’ist imedemaal”. Muriel on Harrise teine laps. Oma kaheksa
aasta kohta on ta tark ja intelligentne laps, kuid mina eelistan teda tõsistes osades. Me
ütlesime, et lõpetame oma sigaretid ja tuleme otsekohe, anudes, et ta ei laseks Murielil
enne meie tulekut alustada. Ta lubas last tagasi hoida nii kaua kui võimalik ja lahkus.
Niipea, kui uks oli sulgunud, võttis Harris kokku oma katkestatud lause.
“Te ju teate,
mida ma silmas pean,” ütles ta. “Täielikku muutust.”
Küsimus oli
nüüd selles, kuidas seda saada.
George pakkus
välja ärireisi. See oli selline soovitus, mida vaid George oskas pakkuda. Poissmehe
arvates ei tea abielunaine sedagi, kuidas mitte jääda auruteerulli alla. Ma tundsin
kunagi ühte noort meest, inseneri, kes arvas, et ta võib sõita “äriasjus” Viini.
Tema naine tahtis teada, millistes äriasjades? Mees ütles, et tema kohus on minna
vaatama, kuidas töötavad Austria kaevandused ja teha sellest ettekanne. Naine ütles, et
tuleb koos temaga, sest ta oli sedasorti naine. Mees püüdis tema mõtet maha laita,
öeldes, et kaevandus ei ole koht ilusa naise jaoks. Naine ütles, et teab seda isegi ja
tal ei ole kavatsustki mehele alla kaevandusðahti järgneda, ta saadab abikaasa hommikul
tööle ning lõbustab end tema tagasitulekuni, külastades Viini kauplusi ja ostes endale
igasuguseid asju. Pärast selle mõtte väljakäimist ei teadnud mees enam eriti hästi,
kuidas sellest välja tulla ja kümme pikka suvepäeva külastas mees Viini läheduses
asuvaid kaevandusi ning kirjutas õhtuti ettekandeid, mille naine posti pani ja tema
töökohta saatis, ehkki neid seal ei vajatud.
Ma pidin
kurvastusega mõtlema, et nii Ethelbertha kui ka proua Harris olid sedasorti naised ja et
mitte korrata sellist “äri”, pidime jätma selle hädaolukorraks.
“Ei,”
ütlesin mina. “See asi peab olema siiras ja mehelik. Ma ütlen Ethelberthale, et olen
tulnud järeldusele, et mees ei väärtusta kunagi õnne, mis on alati temaga koos. Ma
pean talle ütlema, et omaenda väärtuste hindamaõppimiseks – ja ma tean, et neid peab
hindama, kavatsen ma end temast ja lastest vähemalt kolmeks nädalaks eemale rebida. Ma
ütlen talle,” jätkasin mina Harrise poole pöördudes, “et see olid sina, kes
tuletas mulle meelde kohustust olla lugupeetav, et sina oled see, kellele me
võlgneme...”
Harris pani
klaasi kiirustades käest.
“Vanapoiss,
kui sul midagi selle vastu ei ole,” katkestas ta mind, “siis tegelikult ma ei taha, et
sa seda teeksid. Ta räägiks sellest minu naisele ja see ei teeks mind õnnelikuks, kui
saan tasu asja eest, mida ma ei vääri.”
“Aga sa
väärid seda,” käisin ma peale. “See oli sinu ettepanek.”
“Sina olid
see, kes andis mulle idee,” segas Harris end veelkord vahele. “Sa ütlesid, et mehe
elu ei tohi muutuda rutiiniks ja et murdumatu kodukord ummistab aju.”
“Ma
rääkisin üldiselt,” selgitasin mina.
“Mulle tundus
see väga tabavana,” ütles Harris, “ja ma mõtlesin seda Clarale sõna-sõnalt
korrata. Ma tean, et ta peab sinust väga lugu. Ma olen kindel, et...”
“Me ei
riskeeri sellega,” katkestasin teda omakorda. “See on delikaatne asi ja ma näen
väljapääsu. Me ütleme, et see oli George’i idee.”
Mõnikord
märkan ma ebameeldivusega, et George’is puudub loomupärane abivalmidus. Võiks arvata,
et ta tahaks oma kahte vana sõpra taolise olukorra lahendamisel aidata, kuid selle asemel
ta keeldub sellest.
“Kui te seda
teete,” ütles George, “siis teatan mina neile, et minu algne plaan oli korraldada
pidu laste ja kõigi jaoks. Ma kutsun oma tädi ja me üürime Normandia rannikul vana
armsa lossi, kus on eriti sobilik kliima õrna tervisega lastele ja seal saab piima, mida
te Inglismaal iialgi ei saa. Ma lisan veel, et tegite selle ettepaneku maha, väites, et
meil oleks omaette lõbusam.”
George’i-suguse
mehega suheldes on lahkus asjatu, sa pead jääma enesele kindlaks.
“Tee seda,”
ütles Harris, “ja mis minusse puutub, siis ma nõustun sinu pakkumisega. Me võtame
selle lossi. Sina tood kohale oma tädi ja ma tahan seda näha, et me veedame seal kuu
aega. Lapsed armastavad sind väga; J. ja mina oleme nende jaoks eikeegi. Sa lubasid
õpetada Edgari kala püüdma ja sina oled see, kes peab mängima metsaelukaid. Muriel ja
Dick ei räägi möödunud pühapäevast saadik muust kui jõehobust. Me peame metsas
piknikke, meid on seal kokku üksteist ja õhtuti on muusika ja ettelugemised. Murielil on
juba kuus näidendit peas ja ehk sa juhtumisi tead, et lapsed on kiired õppima.”
George taganes,
sest ta pole eriti julge, aga ta ei teinud seda eriti meeldivalt. Ta ütles, et me oleme
alatud argpüksid ning piisavalt valelikud, et laskuda sellise alatuseni. Ta lisas, et
tema ei saa sinna midagi parata ja kui ma ei kavatse üksinda tervet pudelit punaveini
tühjaks juua, siis ehk võiksin ma temalegi klaasikese loovutada. Ta lisas veel midagi
ebaloogilist, et tegelikult ei tähendanud see midagi, mõlemad, nii Ethelbertha kui ka
proua Harris, on mõistlikud naised, kes hindavad teda ega jää hetkekski uskuma, et see
ettepanek on temalt tulnud.
See väike
vahejuhtum lahenes, aga jäi küsimus: “Milline muutus?”
Harris, nagu
tavaliselt, oli mere poolt. Ta ütles, et teab ühte jahti, just sellist, millega me ise
hakkama saaksime ning me ei vajaks mingeid looderdavaid, oma kohustustest
kõrvalehiilivaid, saamatuid meremehi, kes toovad kaasa vaid lisakulutusi ja välistavad
igasuguse romantika. Vaja on vaid osavat poissi ja paat lausa lendab. Me teadsime seda
jahti ja ütlesime talle seda; me olime Harrisega selle peal juba olnud. See rohetas ja
haises seisnud vee järgi ning ükski teine lõhn ei suutnud seda kõrvaldada ja tavaline
merehais selle vastu ei saa. “Limehouse Hole’il” ei ole kohta, kuhu vihma eest varju
minna, sest salong on kümme korda neli jalga ja poole sellest on enda alla võtnud pliit,
mis laguneb tükkideks, kui hakkad selle alla tuld tegema. Pesta tuleb tekil ja sinu
käterätik lendab üle parda just sel hetkel, kui sa vannist välja astud. Harris ja
poiss teevad ära kõik huvitavad tööd: purjede rehvimise, pingutamise, lahti laskmise
ja kallutamise – kõik sellised asjad, jättes mulle ja George’ile kartulite koorimise
ja nõude pesemise.
“Olgu,”
ütles Harris, “võtame siis korraliku jahi koos kapteniga ja teeme kõike stiilselt.”
Ma olin ka
selle vastu. Ma teadsin sellist kaptenit, tema arusaama purjetamisest ja avamerel
seilamisest nii, et ta saab olla ühenduses oma naise ja perekonnaga, rääkimata tema
lemmiklõbumajast.
Aastaid tagasi,
kui ma olin noor ja kogenematu, üürisin ise jahi. Sellesse rumalusse tõukasid mind kolm
asjaolu: mul oli ootamatult vedanud, Ethelbertha oli avaldanud igatsust mereõhu järele
ja just järgmisel hommikul sattus klubis mulle pihku “Spordimehe” number, kus ma
märkasin järgnevat kuulutust:
PURJETAJATELE.
Harukordne võimalus. 28-tonnine jaht “Võrukael”. Omanik, kes on sunnitud ootamatult
ära sõitma, on valmis välja üürima oma suurepäraselt varustatud “merehundi” nii
lühemaks kui ka pikemaks perioodiks. Kaks kajutit ja salong; “Woffenkoffi” pianiino,
uus vaskvann. Tingimused: 10 gini nädalas. Pöörduda Pertwee & Co, Bucklersbury 3A.
See oli nagu
vastus minu palvetele. “Uus vaskvann” ei pakkunud mulle huvi, sest see väike
pesemine, mida me vajasime, võis oodata... Seevastu “Wollenkoffi” pianiino kõlas
ahvatlevalt. Ma kujutlesin Ethelberthat õhtuti sellel mängimas, midagi sellist, kus ka
laeva meeskond peale väikest harjutamist võiks koorina kaasa laulda, sel ajal, kui meie
liikuv kodu hüpleb nagu “Merehunt” üle hõbedaste lainete.
Ma võtsin
voorimehe ja sõitsin otse aadressil Bucklersbury 3A. Härra Pertwee oli vähenõudliku
väljanägemisega härrasmees, kellele kuulus silmatorkamatu kontor kolmandal korrusel. Ta
näitas mulle akvarelli “Võrukaelast”, jaht lausa lendas tuules. Tekk oli ookeani
suhtes 95-kraadise nurga all. Pildil ei olnud laeva tekil ühtegi inimolendit; ma oletan,
et nad olid sealt ära libisenud. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi seal oleks suutnudki
püsida, kui ta muidugi ei olnud just sinna naelutatud. Ma näitasin seda ka agendile, kes
sellest hoolimata selgitas, et pilt kujutab “Võrukaela” kihutamas võidu poole Medway
karikavõistlusel. Härra Pertwee meelest oli enesestmõistetav, et ma tean sellest
võistlusest kõik ja nii ei tahtnud ma esitada ühtegi küsimust. Ilmnes, et pildi raami
ääres olevad kaks täpikest, mida ma alguses olin pidanud koideks, kujutasid selle
kuulsusrikka võidupurjetamise teise ja kolmanda koha võitjaid. Foto, mis kujutas jahti
Gravesendi ääres ankrus seismas, ei olnud küll nii muljetavaldav, aga sisendas enam
kindlust. Ma sain kõigile oma pärimistele rahuldavad vastused ja üürisin jahi kaheks
nädalaks. Härra Pertwee ütles, et mul oli õnne, et tahtsin seda vaid kaheks nädalaks;
hiljem tuli mul temaga nõustuda, sest see aeg sobis suurepäraselt järgmise soovijaga.
Kui ma oleksin soovinud seda kolmeks nädalaks, oleks ta olnud sunnitud mulle ära
ütlema.
Leping
sõlmitud, küsis härra Pertwee minult, kas mul on silmapiiril mõni kapten. See, et mul
ei olnud, oli samuti õnneasi. Kõik ümberringi tundus minu õnneks pöörduvat. Härra
Pertwee oli kindel, et ma ei saaks teha õigemat asja, kui võtta härra Goyles, kes on
praegu teenistuses ja suurepärane kapten, nagu härra Pertwee mulle kinnitas. Mees, kes
tunneb merd paremini kui oma naist ja kes kunagi hätta ei jää.
Oli veel
varajane hommik ja jaht asus Harwichis. Ma lahkusin kell kolmveerand üksteist Liverpool
Streetilt ja kella üheks olin juba tekil vestlemas härra Goyles’iga. Ta oli tüse ja
isaliku moega mees. Rääkisin talle oma mõttest, milleks oli vallutada kauged Hollandi
saared ja seejärel hiilida Norra poole. Ta ütles: “Jaa-jah, härra.” ning tundus
olevat sellest reisist päris innustunud, lisades, et hakkab seda isegi nautima. Kui me
jõudsime toidumoonaga varustamise küsimuseni, innustus ta veelgi enam. Ma pean
tunnistama, et härra Goyles’i poolt soovitatud toidukogus üllatas mind. Kui me oleks
elanud Drake’i ja Hispaania armaada ajal, oleksin ma teda kahtlustanud milleski
illegaalses. Igatahes naeris ta oma isalikul moel ja veenis mind, et me ei pinguta üle.
Kõik, mis üle jääb, jagab meeskond omavahel ja viib koju, sest nii tundus kombeks
olevat. Mulle näis, et ta varustab oma meeskonda talveks, aga ma ei tahtnud näida ihnena
ega öelnud seetõttu midagi. Ka tema soovitatud alkoholi kogus üllatas mind. Mina
leppisin kokku selles hulgas, mida arvasin meid vajavat ja härra Goyles hoolitses
meeskonna eest. Ma pean tema kohta ütlema, et ta mõtles oma meestele.
“Härra
Goyles, ma ei tahaks korraldada mingit orgiat,” käisin ma välja.
“Orgiat?”
vastas härra Goyles. “Miks nad ei võiks võtta tilgakest õhtuse tee kõrvale.”
Ta selgitas
mulle, et tema motoks on: “Palka head mehed ja kohtle neid hästi.”
“Nad
töötavad teie heaks paremini,” ütles härra Goyles, “ja tulevad teinekordki.”
Mina isiklikult
ei tahtnud, et nad teine kord tagasi tuleksid. Ma hakkasin tundma nende suhtes
vastumeelsust veel enne, kui olin neid näinud. Ma arvasin, et tegemist on ahnete
õgardite kambaga, aga härra Goyles oli nii kindel ja rõõmsameelne ning mina nii
kogenematu, et ta sai seegi kord oma tahtmise. Ta lubas samuti, et kontrollib isiklikult,
et midagi ei raisataks.
Ma lubasin tal
ise meeskonna valida. Ta ütles, et saab hakkama kahe mehe ja poisiga. Kui ta vihjas
toidumoona ja jookide korraldamisele, arvasin ma, et teeb allahindluse, kuid võimalik, et
ta rääkis jahiga purjetamisest.
Koduteel
astusin ma läbi oma rätsepa juurest ja tellisin endale valge kübaraga
purjetamisülikonna, mille nad lubasid kiiresti ja õigeks ajaks valmis õmmelda.
Seejärel läksin ma koju ja rääkisin Ethelberthale, mida ma olin teinud. Tema rõõmu
varjutas vaid üks pisiasi – kas rätsep jõuab ka tema kostüümi õigeks ajaks valmis?
See oli nii naiste moodi.
Meie
mesinädalad, mis ei toimunud väga palju aega enne seda, olid olnud kuidagi napivõitu
ning seetõttu otsustasime, et ei kutsu kedagi kaasa ja oleme jahil vaid omaette. Ma olen
taevani tänulik, et me nii otsustasime. Esmaspäeval panime me oma riided kokku ja
asusime teele. Mul ei ole meeles, mida Ethelbertha kandis, aga mis iganes see siis ka
polnud, näis see veetlevana. Minu enda ülikond oli tumesinine, kaunistatud kitsa valge
tressiga, mis minu enda arvates oli väga efektne.
Härra Goyles
võttis meid vastu tekil ja ütles, et lõuna on valmis. Ma pean tunnistama, et Goyles oli
saanud oma teenistusse väga peene koka. Meeskonna teiste liikmete võimekust ei olnud mul
võimalust hinnata, aga tuleb nentida, et puhkeaja järgi otsustades oli tegemist väga
lõbusa meeskonnaga.
Minu mõte oli
selline, et niipea, kui mehed on oma lõunasöögi lõpetanud, võiksime me hiivata ankru,
samas, kui mina Ethelbertha seltsis sigarit nautides ja reelingule nõjatudes jälgin,
kuidas kodumaa valged rannakaljud märkamatult horisondi taha kaovad. Meie Ethelberthaga
viisime oma osa programmist täide ja ootasime tekil omaette.
“Tundub, et
neil ei ole kusagile kiiret,” ütles Ethelbertha.
“Kui nad
söövad neljateist päeva jooksul ära poolegi sellest toidus, mis on laeval,” ütlesin
mina, “kulub neil iga lõunasöögi peale päris palju aega. Parem kui me neid ei tagant
ei kiirusta, või nad ei saa hakkama veerandigagi sellest.”
“Nad on vist
magama läinud,” ütles Ethelbertha pisut hiljem. “Varsti on teeaeg käes.”
Nad olid
tõesti väga vaiksed. Ma läksin ja hüüdsin laevatrepilt kapten Goyles’i. Hüüdsin
teda kolm korda ja siis ilmus ta aeglaselt nähtavale. Ta näis olevat palju paksem ja
vanem, võrreldes korraga, kui ma teda viimati nägin ja tal oli suus kustunud sigar.
“Kapten
Goyles, kui te olete valmis,” ütlesin mina, “siis me stardime.”
Kapten Goyles
võttis sigari suust.
“Me ei hakka
täna minema,” vastas ta, “teie loal muidugi, härra.”
“Miks, mis
siis täna lahti on?” küsisin mina. Ma teadsin, et meremehed on ebausklikud sellid ja
mõtlesin, et võib-olla peetakse esmaspäeval sõidu alustamist halvaks endeks.
“Päeval ei
ole viga midagi,” vastas kapten Goyles. “Ma pean silmas hoopis tuult. Tundub, et see
ei kavatse niipea suunda muuta.”
“Kas me
tahame, et ta muudaks suunda?” küsisin mina. “Mulle tundub, et see puhub just sealt,
kust peab. Me oleme allatuult.”
“Jaa-jah,”
vastas kapten Goyles. “All on just õige sõna, all me ka oleksime, Jumala kaitse all,
kui me sellele loodaksime. Vaadake, härra,” selgitas kapten minu üllatuse peale,
“see on see, mida me nimetame maatuuleks ja võib öelda, et see puhub otse maalt
eemale.”
Kui ma sellele
mõtlema hakkasin, oli mehel õigus. Tuul puhus maa poolt.
“Öösel
võib see muutuda,” lisas kapten Goyles palju lootusrikkamalt. “Igatahes, see ei ole
ohtlik ja laev sõidab hästi.”
Kapten Goyles
pani sigari tagasi suhu ning mina pöördusin tagasi ahtrisse ja selgitasin Ethelberthale,
mis on viivituse põhjuseks.
“Kui tuul ei
puhuks maalt,” ütles Ethelbertha, “siis puhuks see merelt ja saadaks meid tagasi
kalda poole. Minu arvates puhub praegu just see tuul, mida me vajame.”
Ma ütlesin:
“See tuleb sinu kogenematusest, kullake. Sulle tundub, et puhub just see tuul, mida me
vajame, aga see ei ole nii. Me nimetame seda “maatuuleks” ja maatuul on alati väga
ohtlik.”
Ethelbertha
tahtis teada, miks on maatuul väga ohtlik.
Tema
vaidlushimu tegi mind millegipärast pahaseks. Võib-olla vihastas minu innukat olekut
ankrus seisva jahi monotoonne kõikumine.
“Ma ei oska
seda sulle selgitada,” vastasin mina ja see oli ka tõsi. “Aga hakata sõitma sellise
tuulega, see oleks mõtlematu ja hulljulge ja, kallis, ma hoolin sinust selleks liiga
palju, et niimoodi mõttetult riskida.”
Minu arvates
oli see küllaltki osav kokkuvõte, aga Ethelbertha vastas vaid, et olukorda arvestades
sooviks ta, et me ei oleks tulnud laevale enne teisipäeva ning läks alla.
Hommikuks oli
tuul pöördunud põhja. Ma olin varakult üleval ja täheldasin seda ka kapten
Goyles’ile.
“Jaa-jah,
härra,” vastas ta, “kahju küll, aga me ei saa sinna midagi parata.”
“Te ei arva
ometi, et me ei saa täna startida?” pakkusin ma välja.
Ta ei saanud
vihaseks, vaid ainult naeris.
“Hästi,”
ütles ta, “kui teil oleks soov minna Ipswichi, siis ma ütleks, et meil ei saaks
paremini vedada, aga teie eesmärgiks oli, nagu te teate, Hollandi rannik – ja siin te
nüüd oletegi!”
Ma andsin
sõnumi Ethelberthale edasi ja me otsustasime veeta päeva kaldal. Harwich ei ole eriti
lõbus linn ja õhtu lähenedes võis seda nimetada isegi igavaks. Me jõime Dovercourtis
teed ja sõime allikkressi ning pöördusime seejärel tagasi kai äärde otsima kapten
Goyles’i ja paati. Me ootasime teda tund aega. Tulles oli ta palju rõõmsamas tujus kui
meie ja kui ta ei oleks mulle rääkinud, et ei joo kunagi rohkem kui klaasikese grokki
enne und, oleksin ma võinud arvata, et ta on purjus.
Järgmisel
hommikul puhus tuul lõunast, mis tegi kapten Goyles’i päris murelikuks, sest ilmnes,
et võrdselt ohtlik oli liikuda või jääda sinna, kus me parajasti olime ning meie
ainsaks lootuseks oli, et tuul pöördub enne, kui midagi juhtub. Selleks ajaks oli
Ethelbertha hakanud jahti vihkama ja ta ütles, et tema isiklikult veedaks nädala
supelkabiinis, pidades silmas asjaolu, et supelkabiin ei ole nii paigalpüsiv.
Me veetsime
järjekordse päeva Harwichis, ka järgmise öö ja päeva ning kuna tuul puhus jätkuvalt
lõunast, magasime me öö “King’s Headi” võõrastemajas. Reedel puhus tuul otse
idast. Ma kohtusin kapten Goyles’iga kail ja pakkusin, et võiksime praeguste tingimuste
juures startida.
Mulle paistis,
et minu järjekindlus ärritas teda.
“Härra, kui
te sellest pisut rohkem teaksite,” ütles ta, “siis saaksite isegi aru, et see on
võimatu. Tuul puhub ju otse merelt.”
Ma ütlesin:
“Kapten Goyles, öelge mulle, milleks see asi sai üüritud? Kas see on jaht või
paat-maja?”
Mulle tundus,
et minu küsimus üllatas teda. Ta vastas: “See on julla.”
“Ma pean
silmas seda,” seletasin mina, “kas seda saab üldse paigalt liigutada või on ta siin
kinni? Kui ta on siia kinnitatud,” jätkasin mina, “siis öelge seda mulle otse, sest
siis me hangime luuderohtu ja katame sellega kõik laevaaknad, kinnitame kõikjale lilli
ja katame teki varikatusega ning teeme kõik ilusaks. Aga juhul, kui seda saab
liigutada...”
“Liigutada!”
katkestas mind kapten Goyles. “Õige tuulega lendab “Võrukael”...”
“Milline on
õige tuul?” küsisin mina.
Kapten Goyles
tundus olevat segaduses.
“Selle
nädala jooksul,” jätkasin mina, “on tuul puhunud põhjast, lõunast, idast,
läänest – igas variandis. Kui te suudate mulle kompassil näidata, kust ta veel puhuda
võiks, siis öelge mulle ja ma võin oodata. Kui ei ja kui ankur ei ole ookeani põhja
külge kinni kasvanud, siis me tõstame selle täna üles ja vaatame, mis juhtub.”
Ta mõistis, et
ma olen sihikindel.
“Olgu
härra,” ütles ta, “teie olete isand ja mina teie teenistuses. Mul on ainult üks
laps, kes on veel minust sõltuv ja tänu Jumalale pole kahtlust, et teie
testamenditäitur täidab oma kohust, tehes seda arvestades õige otsuse.”
Tema
pühalikkus avaldas mulle muljet.
“Härra
Goyles,” ütlesin mina, “olge minuga aus. Kas on lootust, et me mingi ilmaga saame
sellest neetud august välja?”
Kapten Goyles
sai tagasi oma leebe oleku.
“Vaadake
härra,” ütles ta. “See on väga omapärane kallas. Kui me siit välja saame, on
kõik korras, aga, et selle pähklikoorega siit minema saada, kui otse öelda, siis
sellega tuleb vaeva näha.” Ma lahkusin kapten Goyles’ist veendumusega, et ta jälgib
ilma, nagu ema oma magavat last – see oli tema enda võrdlus ning mulle tundus see
päris tabav. Ma nägin teda jälle kell kaksteist, kui ta jälgis ilma läbi “Keti ja
Ankru” akna.
Kell viis
õhtul naeratas ka mulle ootamatult õnn. Ma põrkasin keset High Streeti kokku paari
jahisõbraga, kes olid olnud sunnitud vigastatud rooli tõttu siin peatuse tegema. Ma
rääkisin neile oma loo ja nende jaoks ei olnud see mitte niivõrd üllatav kui naljakas.
Kapten Goyles jälgis koos oma kahe mehega ikka veel ilma. Ma jooksin “King’s
Head”-i võõrastemajja ja käskisin Ethelberthal end valmis seada. Me hiilisime
neljakesi mööda kaid meie paadini. Jahi pardal oli ainult poiss. Kaks minu sõpra
võtsid jahi üle ja kella kuue ajal libisesime me rõõmsalt mööda rannikut üles.
Me veetsime
öö Aldborough’s ja jõudsime järgmisel päeval Yarmouthi, kus mu sõbrad pidid
lahkuma. Ma otsustasin jahi maha jätta ning varahommikul müüsime oma varud Yarmouthi
oksjonil maha. Ma kandsin küll kaotusi, aga olin rahul, et sain kapten Goyles’ile ära
teha. Ma jätsin “Võrukaela” ühe kohaliku meremehe hoolde, kes lubas selle paari
kuldmündi eest Harwichi tagasi toimetada ning sõitsime ise rongiga Londonisse.
Võib-olla on olemas teisi jahte peale “Võrukaela” ja teistsuguseid kapteneid kui
härra Goyles, aga see kogemus tekitas eelarvamuse mõlema suhtes.
Ka George
arvates nõuab jaht liiga suurt vastutust, nii et lükkasime selle ettepaneku tagasi.
“Aga kuidas
oleks jõega,” pakkus Harris. “Me oleme seal nii mõnigi kord meeldivalt aega
veetnud.”
George tõmbas
vaikides sigarit ja purustas järjekordse pähkli.
“Jõed ei ole
enam sellised nagu enne,” ütlesin mina. “Ma ei oska öelda, aga seal on mingisugune
niiskus, seal jõeõhus, mille tulemusena hakkavad mu nimmed valutama.”
“Minuga on
sama lugu,” ütles George. “Ma ei tea, millest see tuleb, aga ma ei saa jõe naabruses
magada. Ma olin kevadel nädal aega Joe juures ja ma ärkasin igal hommikul kell seitse
ega saanud enam silma kinni.”
“Ma lihtsalt
pakkusin seda,” täheldas Harris. “Mina isiklikult arvan, et ka mulle ei ole see hea,
sest see tekitab mul luuvalu.”
“Mulle sobib
kõige paremini mäestikuõhk,” ütlesin mina. “Mida te ütlete väikese jalutuskäigu
kohta Ðotimaal?”
“Ðotimaal on
alati märg,” ütles George. “Ma olin ülemöödunud aastal kolm nädalat Ðotimaal ja
kogu selle aja jooksul ei olnud ühtegi kuiva päeva, nii et sellel ei ole mõtet.”
“Ðveitsis
oleks päris tore,” ütles Harris.
“Nad ei elaks
seda iialgi üle, kui laseksid meil omapead Ðveitsi minna,” väitsin mina vastu.
“Sa ju tead,
mis viimane kord juhtus. See peab olema selline koht, kus õrnal ja hoolitsetud naisel
või lapsel oleks võimatu elada. Maa, kus on kehvad hotellid ja ebamugavad reisimisolud,
kus meil võib olla raske, kus tuleb kõvasti vaeva näha, võib-olla koguni
nälgida...”
“Käes!”
katkestas mind George. “Käes! Ärge unustage, et mina tulen koos teiega!”
“Ma tean!”
hüüatas Harris. “Jalgrattamatk!”
George tundus
mõtlikuna.
“Jalgrattamatkal
tuleb sõita palju ülesmäge,” ütles ta, “ja tuul puhub vastu.”
“Sa saad
sõita ka mäest alla ja taganttuult,” vastas Harris.
“Ma ei ole
seda kunagi märganud,” ütles George.
“Sa ei suuda
midagi paremat, kui jalgrattamatk, välja mõelda,” käis Harris peale.
Ma kaldusin
tema poolt olema.
“Ja ma ütlen
sulle, kuhu me läheme,” jätkas ta, “me sõidame läbi Schwarzwaldi.”
“See on kõik
ülesmäge,” ütles George.
“Mitte
kõik,” nähvas Harris, “ütleme, kaks kolmandikku. Aga sa oled unustanud ühe
asja.”
Ta vaatas
ettevaatlikult ringi ja madaldas hääle lausa sosinaks.
“Seal on
väikesed raudteed, mis viivad üles mägedesse, väikesed hammasratastega asjandused,
mis...”
Uks avanes ja
proua Harris ilmus nähtavale. Ta ütles, et Ethelbertha paneb kübarat pähe ja et Muriel
oli peale ootamist esitanud “Hullu Kübarsepa teejoomise” ilma meieta.
“Homme kell
neli klubis,” sosistas Harris püsti tõustes ning mina omakorda andsin teate edasi
George’ile, kui me trepist üles läksime.
