Viis last ja
tema
Edith Nesbit
Tõlkija: Terje Täpsi
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 148
pehmete kaantega
isbn 9985-9215-6-9
Edith Nesbit (1858–1924) on maailmas hinnatud
ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja
võlujutte.
Lapsena oli Edith Nesbit üleannetu poisilik tütarlaps, kellest kasvas omapärane ja
vabameelne täiskasvanu. Koos oma abikaasa Hubert Blandiga oli ta sotsialistliku Fabiani
seltsi asutajaliikmeks ja nende kodu sai omaaegsete sotsialistlike ja literatuursete
ringkondade keskuseks. Kaos nende boheemlaslikus kodus suurenes, juhituna väsimatu
“Daisy” (nii kutsusid teda sõbrad) poolt. Alalisteks külalisteks olid teiste hulgas
ka George Bernard Shaw ja H. G. Wells. Omaenda laste kõrval kasvatas Edith veel üles
kaks adopteeritud last.
Tema riietus, soeng, elustiil ja komme end jõuliselt väljendada näitasid teda naisena,
kes püüdis murda vabaks ettekirjutustest, mida Inglise ühiskond sel ajal nõudis
Hoolimata oma edust kirjanikuna viisid helded ja suuremeelsed teod ta elu lõpupoole
lähedale pankrotile.
“Viis last ja tema” (“Five Children and It” – 1902) on Edith Nesbiti
fantastiline jutustus, kus Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke leiavad suvel maal olles
liivahaldja, Psammeadi, kes täidab iga päev ühe nende soovi. Selle raamatuga ongi Edith
Nesbit saavutanud maailmas oma suure tuntuse. Raamatule järjeks on “Fööniks ja
Vaip” (“The Phoeniks and the Carpet” – esmakordselt ilmunud 1904), ning triloogia
nende viie lapse maagilistest juhtumistest lõpetab “Lugu amuletist” (“The Story of
the Amulet” – 1906).
Raamatus on kasutatud H. R. Millari poolt raamatu esimesele väljaandele joonistatud
illustratsioone. Tema on ka paljude teiste Nesbiti raamatute illustratsioonide autor.
Härmametsa Talu Kirjastuselt on juba varem ilmunud Edith Nesbiti raamat “Fööniks ja
vaip”, ning me loodame eesti lugejaile tutvustada ka teisi Edith Nesbiti armsaid
lastejutte.
Edith Nesbiti kohta internetis
Sisukord
1. Kaunis nagu päev
2. Kuldsed ginid
3. Olla tahetud
4. Tiivad
5. Tiivutud
6. Loss ja ei mingit lõunasööki
7. Piiramine ja voodi
8. Suurem kui pagaripoiss
9. Suureks kasvamine
10. Skalbid
11. Viimane soov
Järelsõna
1. peatükk raamatust "Viis last ja
tema"
Kaunis
nagu päev
Maja asus jaamast kolme miili
kaugusel, kuid enne, kui tolmuga kaetud üürikaless oli logistanud vaevalt viis minutit,
hakkasid lapsed oma päid tõllaakendest välja pistma ja küsima: "Kas me pole juba
seal?" Ja iga kord, kui nad mõnest majast möödusid, mida ei juhtunud mitte just
sageli, pärisid kõik: "Oh, kas see on see?" Kuid see polnud kunagi see, kuni
nad jõudsid päris künka tippu, kohe peale kriidikaevandust ja enne kruusakarjääri. Ja
siis seisis seal valge maja, ees roht-, taga viljapuuaed, ning ema sõnas: "Olemegi
kohal!"
"Kui valge see maja on!" märkis Robert.
"Ja vaata roose," ütles Anthea.
"Ja ploome," lisas Jane."See on üsna viisakas," möönis Cyril.Beebi
teatas: "Taha tipa-tapa!" ning kaless peatus lõpliku logina ja rappumisega.
Tekkinud rüsinas, et saada tõllast välja just sel hetkel, löödi ära sääred ja
sõtkuti üksteise labajalgadel, kuid keegi ei tundunud hoolivat. Emal, piisavalt
uudishimulikul, polnud väljasaamisega üldse kiiret, ja isegi siis, kui ta tuli aeglaselt
alla, aste haaval, üldsegi mitte alla hüpates, tundus, et ta soovis näha pakkide
sisseviimist, ja isegi maksta juhile, selle asemel, et ühineda selle esimese hiilgava
tormijooksuga ümber rohu- ja viljapuuaia ning katkise värava taga asuva viirpuudesse
kasvanud ja murakapõõsastega kaetud, metsikuks jäetud aiaosa, täis ohakaid ja
kibuvitsa, ning ümber kuiva purskkaevu maja kõrval. Kuid lapsed olid targemad, ometi
kord. See polnud tegelikult üldsegi kena maja, see oli täiesti tavaline, ja ema mõtles,
et oli üsna tülikas ja hoopis ebamugav, et seal pole riiuleid, rääkimata sellest, et
vaevalt oli seal ka kappi. Isa tavatses öelda, et katuse ja karniisi kunstsepised olid
nagu arhitekti õudusunenägu. Kuid maja asus kauges maakohas, kus silmapiiril ei paistnud
ühtki teist elamut, ja lapsed olid Londonis elanud kaks aastat, ainult korra käinud
päevase rongiekskursiooniga mere ääres – ja nii tundus valge maja neile mingit sorti
muinasjutupaleena, asudes maapealses paradiisis. London on lastele nagu vangla, eriti kui
nende sugulased pole rikkad.
Muidugi on seal poed ja teatrid, kohvikud ja kondiitriärid ning muud asjad, kuid kui su
omaksed on pigem vaesed, ei viida sind teatritesse ja sa ei saa osta asju poodide eest
ning Londonis pole ühtki neist kenadest asjadest, millega lapsed võivad mängida ilma
ennast või asju lõhkumata: nagu puud ja liiv, metsad ja veed. Ja peaaegu kõik on
Londonis vale kujuga – kõik sirged raudteeliinid ja elutud tänavad – selle asemel,
et olla igat moodi veidra kujuga, nagu on asjad maal. Puud on kõik erinevad, nagu sa
tead, ja ma olen kindel: mõned tüütud isikud peavad olema sulle rääkinud, et pole
kahte ühesugust rohuliblet. Kuid tänavatel, kus rohulibled ei kasva, on kõik kõigele
muule sarnane. Sellepärast nii paljud lapsed, kes linnades elavad, on nii üliväga
üleannetud. Nad ei tea, mis nendega lahti on, ka nende isad ja emad, tädid, onud, nõod,
guvernandid ja hoidjad ei tea rohkem – aga mina tean. Ja sinagi tead. Ka maalapsed on
vahetevahel ulakad, kuid see on sootuks teistel põhjustel.
Lapsed uurisid läbi aiad ja kõrvalhooned, enne kui nad kinni püüti ja teejoomiseks
puhtaks pesti, ning nad mõistsid üsna hästi, et on valges majas kindlasti õnnelikd.
Nad arvasid nii esimesest hetkest, kuid kui nad leidsid majataguse üleni täis jasmiine
– valgetes õites ja lõhnamas nagu pudel kõige kallimat lõhnaõli, mis eales
sünnipäevaks kingitud; ja kui nad olid näinud muruplatsi – täiesti roheline ja
meelitav, küllalt erinev pruunist rohust Camden Towni aedades; ning kui nad olid
avastanud talli ja laka selle peal ning veidi vana äraviimata heina – olid nad peaaegu
kindlad; ja kui Robert oli leidnud katkise kiige ning kukkus sellest uperkuuti välja ja
sai endale pähe munasuuruse muhu; ning kui Cyril oli jätnud oma näpu kuudi ukse vahele,
mis tundus olevat mõeldud küülikute pidamiseks, juhul kui sul kunagi mõni oleks –
polnud neil enam ühtki kahtlust.
Parim osa kõigest sellest oli, et seal polnud mingeid reegleid kuhugi minemise ja millegi
tegemise kohta. Londonis oli peaaegu kõik märgistatud: "Ära puutu!" ja kuigi
silt oli nähtamatu, oli see sama halb, sest sa tundsid selle kohalolekut, või kui sa ei
tundnud, teatati seda sulle väga ruttu.
Valge maja asus künkaharjal, tagapool oli mets – ja kriidikaevandus ühel ning
kruusakarjäär teisel pool. Künkast allpool laius lame tasandik, veidrakujuliste valgete
hoonetega, kus inimesed põletasid lupja; suur punane pruulikoda ja muud majad; ning kui
suured korstnad suitsesid ja päike oli loojumas, tundus kogu org olevat täidetud kuldse
uduga, lubjaahjud ja humalakuivatid helkisid ning sädelesid nii, nagu oleks tegemist
nõiutud linnaga "Araabia öödest".
Nüüd, kui olen hakanud sulle jutustama sellest kohast, tunnen ma, et võiksin jätkata
ja muuta see kõige huvitavamaks looks kõige tavalisematest asjadest, mida lapsed tegid
– just seda tüüpi asjad, mida sa isegi teed, tead küll – ja sa usud sellest iga
sõna; ning kui ma räägin, et lapsed olid tüütud, nagu sina mõnikord oled, su tädid
võib-olla kirjutavad pliiatsiga jutu servale "Kui tõsi!" või "Kui
elulähedane!" ja sa võid seda näha ning väga tõenäoliselt oled pahane. Seega
võin ma sulle ainult jutustada tõeliselt hämmastavatest asjadest, mis juhtusid, ja sa
võid üsna julgelt jätta raamatu kuhugi vedelema, ilma et tädid või onud võiksid
kirjutada loo servale "Kui tõsi!". Täiskasvanud inimesed leiavad, et väga
raske on uskuda tõeliselt imepäraseid asju, kui neil pole neid niinimetatud tõendeid.
Kuid lapsed usuvad peaaegu kõike ja täiskasvanud teavad seda. Sellepärast nad
räägivad sulle, et maakera on ümmargune nagu apelsin, kuigi sa võid täiesti hästi
näha, et see on lapik ja kämbuline; ja miks nad ütlevad, et maakera liigub ümber
päikese, kui sa võid ise iga päev näha, et päike tõuseb hommikul ja läheb õhtul
magama nagu hea päike, kes ta ongi, ja maakera teab oma kohta, ning lebab nii vaikselt
nagu hiir. Siiski julgen ma väita, et sa usud kõike seda maa ja päikese kohta, ja kui
nii, usud sa küllalt kergesti, et enne, kui Anthea, Cyril ja teised olid olnud nädala
maal, olid nad leidnud haldja. Vähemalt nad kutsusid teda nii, sest nii kutsus ta ennast
ise; ja muidugi teadis tema kõige paremini, kuid ta polnud üldse mitte nagu iga harilik
haldjas, keda sa kunagi oled näinud või kellest kuulnud või lugenud.
See juhtus kruusakarjääris. Isal tuli äkitselt äri tõttu ära sõita ja emal oli vaja
minna vanaema juurde, kes oli haiglane. Nad mõlemad sõitsid suure rutuga, ja kui nad
olid lahkunud, tundus maja kohutavalt vaikne ja tühi, lapsed uitasid ühest toast teise
ning vaatasid põrandatel paberitükke ja nöörijuppe, mis olid jäänud pakkimisest ja
polnud veel koristatud, ning soovisid, et neil oleks midagi teha. See oli Cyril, kes
pakkus:
"Kuulge, võtame oma labidad ja lähme ning kaevame kruusakarjääris. Võime ette
kujutada, et see on mererand."
"Isa ütles, et see oligi kord," teatas Anthea. "Ta ütles, et seal asuvad
koorikloomade karbid on tuhandeid aastaid vanad."
Nad läksidki. Muidugi olid nad olnud kruusakarjääri serval ja vaadanud üle selle, kuid
nad polnud läinud alla, sinna sisse – hirmust, et isa võib öelda, et nad ei tohi seal
mängida, ja sama oli ka kriidikaevandusega. Kruusakarjäär pole tegelikult ohtlik, kui
sa ei proovi ronida mööda servi alla, vaid lähed mööda aeglast ohutut teed, nagu
sõidaksid kaarikus.
Iga laps kandis oma labidat ja võttis järjekorras ka Tallekest sülle. Ta oli titt, ja
nad kutsusid teda nii seepärast, et esimene sõna, mis ta ütles, oli "Mää!".
Nad kutsusid Anthea’d "Pantriks", mis tundub rumal, kui sa seda loed, kuid kui
sa seda ütled, kõlab see veidi ta nime moodi.
Kruusakarjäär oli väga suur ja avar. Üleval äärtel kasvas muru metsikute kuivade,
kiudjate purpursete ja kollaste lilledega. See oli nagu hiiglase silmapesukauss. Põhjas
kõrgusid kruusavallid ja pesukausi külgedes olid augud, kust kruus oli välja võetud,
ning kõrgel üleval jääraku külgedel paistsid tillukesed avaused, mis olid väikeste
kaldapääsukeste pisikeste majade tillukesed välisuksed.
Loomulikult ehitasid lapsed lossi, kuid lossiehitus on üsna vaene lõbust, kui sul pole
üldse lootust, et vihisev tõusuvesi sisse voolaks, et täita vallikraav ja uhtuda minema
tõstesild, ning lõpuks pritsida kõik õnnelikult märjaks vähemalt kuni pihani.
Cyril tahtis kaevata koobast, et selles mängida salakaubavedajaid, kuid teised arvasid,
et see võib nad elusalt matta; asi lõppes sellega, et kõik labidad hakkasid tööle, et
kaevata läbi lossi auk – Austraaliasse. Need lapsed, vaata, uskusid, et maakera on
ümmargune, ja et teisel pool jalutavad väikesed Austraalia poisid ja tüdrukud tõesti
valel moel, pea alaspidi – nagu kärbsed laes, pead rippumas õhus allapoole.
Lapsed kaevasid ja kaevasid ja kaevasid ning nende käed said liivaseks, kuumaks ja
punaseks, nende näod muutusid niiskeks ja läikivaks. Talleke oli püüdnud liiva süüa,
ja oli karjunud päris kõvasti, kui ta leidis, et see polnud, nagu ta oli oletanud, pruun
suhkur, nii et ta oli nüüd lõplikult ära väsinud ja lesis magavana soojas paksus
puntras poolelioleva lossi keskel. See andis ta õdedele ja vendadele vabad käed tõesti
kõvasti töötada, ja auk, mil oli vaja välja jõuda Austraaliasse, kasvas peagi nii
sügavaks, et Jane, keda kutsuti lühidalt Kiisu, anus teisi lõpetama.
"Oletame, et augu põhi annab järsku järele," seletas ta, "ja te kukute
ülepeakaela väikeste austraallaste sekka – kõik see liiv võib neile silma
minna."
"Jah," lausus Robert, "ja nad võivad meid vihkama hakata, ja loobivad meie
pihta kive, ning keegi ei lase meil vaadata känguruid või opossumeid või siniseid
eukalüpte või emusid või üldse midagi."
Cyril ja Anthea teadsid, et Austraalia pole nii lähedal, nagu kõik see, kuid nad
nõustusid lõpetama labidate kasutamise ja oma kätega edasi kaevama. See oli küllaltki
kerge, sest liiv augu põhjas oli väga pehme, mõnus ja kuiv – nagu mereliiv. Ja selles
olid tillukesed teokarbid.
"Mõelda, et siin oli kunagi lige meri, kõik sillerdav ja täis pritsmeid,"
uneles Jane, "kalade, meriangerjate, korallide ja näkineidudega."
"Ja laevade mastid ja Hispaania hukkunud aarded. Ma soovin, et me leiaksime
kuld-dublooni või midagi sellist," ütles Cyril.
"Kuidas meri minema viidi?" küsis Robert.
"Mitte ämbriga, narr," kähvas ta vend. "Isa ütleb, et maailm muutus
liiga kuumaks, nagu sinul mõnikord voodis juhtub, seega see justkui vajus tema õlgadel
kössi, ja meri pidi minema lipsama, nagu tekid meilt ära libisevad, ning õlg jäi
välja ulatuma, ja muutus kuivaks maaks. Lähme ja otsime konnakarpe; ma arvan, et see
väike koobas tundub sobiv. Ma näen sealt midagi välja ulatumas – nagu karilejooksnud
laeva ankru tükk – ja ses Austraalia-augus on vastikult kuum."
Teised nõustusid, kuid Anthea kaevas edasi. Ta armastas alati lõpetada selle, mida ta
kord oli alustanud. Ta tundis, et on häbistav lahkuda sellest august ilma Austraaliasse
jõudmata.
Koobas oli pettumus, sest seal polnud enam konnakarpe, ja uppunud laeva ankur, tuli
välja, oli ainult kirka käepideme murdunud ots. Koopaseltskond olid just aru saamas, et
liiv, kui see pole mere ääres, muudab su eriti januseks, ja keegi soovitas minna koju
limonaadi järele, kui Anthea äkitselt karjatas:
"Cyril! Tule siia. Oh, tule ruttu! Ta on elus! Ta pääseb minema! Ruttu!"
Kõik nad kiirustasid tagasi.
"See on rott, ma ei imestaks," arvas Robert. "Isa rääkis, et neid on
vanades kohtades karjade kaupa – ja see koht peab olema kaunis vana, kui meri oli siin
juba tuhandeid aastaid tagasi."
"Võib-olla on see madu," pakkus Jane võbisedes.
"Vaatame," ütles Cyril auku hüpates. "Ma ei karda usse. Nad meeldivad
mulle. Kui see on uss, ma taltsutan ta, ja ta järgneb mulle igale poole, ning ma lasen
tal öösiti oma kaela ümber magada."
"Ei, seda sa ei tee," sõnas Robert kindlalt. Ta jagas Cyriliga magamistuba.
"Kuid sa võid, kui see on rott."
"Oh, ära ole rumal!" ütles Anthea. "See pole rott, see on palju suurem.
Ja see pole madu. Tal on jalad – ma nägin neid – ja karvkate! Ei – mitte labidaga.
Võid talle haiget teha! Kaeva oma kätega."
"Ja lasen tal hoopis endale haiget teha! See on nii sobiv, eks ole?" nähvas
Cyril labidat haarates.
"Oh, ära tee!" lausus Anthea. "Orav, ära tee! Ma... see kõlab tobedalt,
kuid ta ütles midagi. Ta päris tõesti ütles."
"Mida?"
"Ta ütles: "Jätke mind rahule."
"Kuid Cyril üksnes märkis, et ta õde on peast põrunud, ning tema ja Robert
kaevasid labidatega, samal ajal istus Anthea augu äärele, hüpates keevaliselt ja
rahutult üles-alla. Nad kaevasid ettevaatlikult, ja peagi võis igaüks näha, et selle
Austraalia-augu põhjas tõepoolest midagi liikus.
Siis Anthea hüüatas: "Mina ei karda. Las mina kaevan." Ja laskus põlvedele
ning hakkas kraapima nagu koer, kellele äkitselt meenub koht, kuhu ta on oma kondi
matnud.
"Oh, ma puutusin karusnahka," hüüdis ta pooleldi naerdes, pooleldi nuttes.
"Ma tõesti puutusin. Ma puutusin!" – kui järsku liivast kostev kuiv kähisev
hääl pani nad kõik tagasi hüppama, ja nende südamed hüppasid peaaegu sama kiiresti
kui nad ise.
"Jätke mind rahule," ütles keegi. Nüüd kuulsid kõik häält ja vaatasid
üksteisele otsa, et näha, kas ka teised kuulsid.
"Kuid me tahame sind näha," teatas Robert vapralt.
"Ma soovin, et sa tuleksid välja," lisas Anthea, samuti julgust kogunud.
"Noh, olgu – kui see on su soov," vastas hääl, ja liiv liikus, pöörles ja
paiskus laiali, ning miski pruun, karvane ja paks veeres välja auku, liiv pudises temalt
ära, ning siis ta istus seal, haigutades ja kätega silmanurki hõõrudes.
"Ma usun, et olin tukkuma jäänud," nentis ta end kratsides.
Lapsed seisid ringis ümber augu, vaadates olendit, kelle nad olid leidnud. See oli
vaatamist väärt! Ta silmad olid pikkade katsesarvede otsas nagu teol, ning ta võis neid
liigutada sisse ja välja nagu teleskoope; tal olid kõrvad nagu nahkhiirel ja tema
töntsakas keha oli vormitud nagu ämblikul ning kaetud tiheda pehme karvkattega; ta jalad
ja käed olid samuti karvased, ja nagu ahvil.
"Mis, pagana pihta, see on?" küsis Jane. "Kas me võime ta koju
viia?"
Olend keeras oma pikki silmi, et talle otsa vaadata, ja päris: "Kas ta räägib
alati rumalusi või on see ainult too rämps tema peas, mis muudab ta rumalaks?"
Kõnelemise ajal vaatas ta põlastavalt Jane'i mütsi.
"Ta ei mõelnud seda tõsiselt," lausus Anthea pehmelt, "keegi meist ei
mõtle, mida sa ka ei arvaks! Ära karda, me ei taha sulle haiget teha, tead küll."
"Mulle haiget teha!" kordas olend. "Mina kardan? Ausõna! Miks sa kõneled
nii, nagu ma poleks eriti mitte keegi!" Kõik ta karvad tõusid turri nagu kassil,
kes kavatseb võitlema hakata.
"Hästi," ütles Anthea, ikka lahkelt, "võib-olla, kui me teaksime, kes sa
täpselt oled, võiksime me välja mõelda midagi, mille ütlemine ei teeks sind tigedaks.
Kõik, mis me siiamaani oleme öelnud, on teinud. Kes sa oled? Ja ära saa vihaseks! Sest
me tõepoolest ei tea."
"Te ei tea?" imestas olevus. "Olgu, ma teadsin, et maailm on muutunud –
kuid... olgu, tõesti... Kas sa kavatsed mulle tõesti öelda, et nähes Psammeadi, ei
tunne sa teda ära?"
"Sammyadd? See on mulle nagu "hiina keel"."
"Nii on see kõigile," kostis olend teravalt. "Olgu siis – selges ja
lihtsas inglise keeles – liivahaldjas. Kas te ei tunne ära liivahaldjat, kui te teda
näete?"
Ta paistis nii kurb ja haavunud, et Jane kiirustas ütlema: "Muidugi, ma tunnen su
nüüd ära. See on sind vaadates üsna ilmne."
"Sa vaatasid mind juba mitu lauset tagasi," märkis too pahuralt, hakates liivas
uuesti kerra tõmbuma.
"Oh, ära mine jälle ära! Räägi veel midagi," hüüdis Robert. "Ma ei
teadnud, et oled liivahaldjas, kuid ma teadsin kohe, kui sind nägin, et sa oled kõige
imepärasem olend, keda ma kunagi olen näinud."
Liivahaldjas tundus pärast seda varjundi võrra vähem pahur.
"Ta ei kõnele," ütles ta, "ma pean silmas, vähemalt mitte nii kaua, kui
te pole mõistlikult viisakad. Kuid ma ei mõtlegi hakata teiega peent keskustelu
korraldama. Kui te minuga ilusti räägite, võib-olla ma vastan teile, ja võib-olla ma
ei vasta. Nüüd öelge midagi.
"Muidugi ei suutnud keegi välja mõelda, mida öelda, kuid viimaks Robert mõtles
sellest, kui kaua ta seal juba on elanud, ja ta küsis seda kohe.
"Oh, sajandeid – mitmeid tuhandeid aastaid," vastas Psammead.
"Räägi meile sellest. Palun."
"See kõik on raamatutes."
"Sina pole!" lausus Jane. "Oh, räägi meile kõike, mida sa suudad või
saad enda kohta öelda! Me ei tea sinust midagi, ja sa oled nii kena."
Liivahaldjas silus oma pikki rotivurre ja naeratas nende vahel.
"Palun räägi!" palusid kõik lapsed koos.
See on imeline, kui kiiresti sa harjud kõigega, isegi kõige hämmastavamaga. Viis
minutit tagasi polnud lastel, nagu sinulgi, üldse aimu, et maailmas on selline olend nagu
liivahaldjas, ja nüüd kõnelesid nad temaga nii, nagu oleksid teda tundnud kogu oma elu.
Ta tõmbas oma silmad sisse ja nentis:
"Kuidas küll päike siin särab – peaaegu nagu vanadel aegadel. Kust te oma
megateeriumid nüüd saate?"
"Mida?" küsisid lapsed kõik korraga. On väga raske alati meeles pidada, et
"mida" pole viisakas öelda, eriti veel üllatuse või erutuse hetkedel.
"Kas pterodaktüleid on praegu külluses?" läks liivahaldjas edasi.
Lapsed olid võimetud vastama.
"Mida te hommikusöögiks sööte?" päris haldjas kannatamatult. "Ja kes
teile selle annab?"
"Munad ja peekon, leib ja piim, kaerapuder ja muu. Ema annab selle meile. Mis on
mega-mis-ta-nimi-oligi... ja ptero-nagu-sa-neid-kutsud? Kas keegi sööb neid
hommikusöögiks?"
"Noh, minu ajal sõi peaaegu igaüks hommikusöögiks pterodaktüli! Pterodaktülid
on midagi krokodilli ja linnu vahepealset – ma usun, nad olid grillitult väga head.
Saage aru – see oli nii: muidugi elas siis liivahaldjaid virnade viisi, ja kui sa
hommikul vara välja läksid ja neid otsisid, ning kui sa olid ühe leidnud, täitis ta
sinu soovi. Inimesed olid harjunud varahommikul saatma oma väikesi poisse alla mereranda
– enne hommikueinet, et päeva soovid saaksid täidetud; ja väga tihti oli vanemale
poisile perekonnas räägitud, et ta sooviks megateeriumi, valmislõigatud praetükki
küpsetamiseks. See oli suur nagu elevant, teate, seega oli selle mainimine hea plaan. Ja
kui nad tahtsid kala, küsiti ihtüosaurust – see oli kakskümmend kuni nelikümmend
jalga pikk, seega oli teda küllaldaselt. Kodulinnuks oli siis plesiosaurus; ka teda
võeti päris kenasti. Siis võisid teised lapsed soovida teisi asju. Kuid kui inimesed
korraldasid õhtusööke, sooviti peaaegu alati megateeriumi või ihtüosaurust, sest tema
loivad olid tõeline delikatess ja tema sabast tehti suppi."
"Seal pidi hunnikute viisi külma liha järele jääma," arvas Anthea, kes
kavatses kunagi tulevikus saada heaks majapidajaks.
"Oh ei," ütles Psammead, "seda poleks kunagi saanud juhtuda. Miks – sest
loomulikult muutus päikeseloojangul kõik, mis alles oli jäetud, kivideks. Nad
räägivad mulle, et te leiate kõikjal siin isegi praegu megateeriumi kivist luid ja muid
osi."
"Kes räägib sulle?" küsis Cyril, kuid liivahaldjas vaatas kurjalt altkulmu ja
hakkas oma karvaste kätega väga kiiresti kaevama.
"Oh, ära mine!" hüüdsid nad kõik kooris. "Räägi meile rohkem sellest
ajast, kui hommikueineks söödi megateeriumi! Kas maailm oli selline nagu praegu?"
Olend jättis kaevamise."Mitte raasugi," vastas ta. "Seal, kus ma elasin,
oli peaaegu igal pool liiv, süsi kasvas puudel ja karploomad olid nii suured nagu
teekandikud – te leiate neid praegugi, nad on kiviks muutunud. Meie, liivahaldjad,
elasime harilikult mererannal, ja lapsed tulid tavaliselt oma väikeste tulekivist
labidate ja ränikiviämbritega ning ehitasid meile losse, et meil oleks, kus elada. See
oli tuhandeid aastaid tagasi, kuid ma kuulen, et lapsed ehitavad ikka veel liivale losse.
On raske iseennast ja oma harjumusi muuta."
"Kuid miks te lõpetasite lossides elamise?" uuris Robert."See on kurb
lugu," lausus Psammead nukralt. "See juhtus seepärast, et nad hakkasid
lossidele ehitama vallikraave ja vastik märg kihisev meri voolas harilikult sisse, ning
loomulikult niipea, kui liivahaldjas sai märjaks, ta külmetus ja tavaliselt suri. Ja nii
valitses seal palavik, ja veel kord palavik, ning kus iganes sa leidsid haldja ja soovisid
soovi, tavatsesid sa soovida megateeriumi, ja süüa kaks korda nii palju, kui tahtsid,
sest võis minna nädalaid, enne kui täitus järgmine soov."
"Ja kas sina said märjaks?" päris Robert.
Liivahaldjas võbistas end. "Ainult kord," ohkas ta, "mu vasaku ülemise
vurru kaheteistkümnenda karva lõpp – rõske ilmaga tunnen ma seda kohta ikka veel.
Seda juhtus ainult üks kord, kuid sellest piisas mulle täiesti. Ma läksin minema nii
ruttu, kui päike suutis mu vaese kalli vurru ära kuivatada. Ma lidusin luidete taha ja
kaevasin endale maja sügavale sooja kuiva liiva sisse, ja seal olen ma olnud siiamaani.
Meri muutis oma asukohta hiljem. Ja nüüd ei kavatse ma teiega rohkem rääkida."
"Ainult üks asi veel, palun," ütlesid lapsed. "Kas sa praegu saad soove
täita?"
"Muidugi," vastas ta. "Kas ma ei täitnud teie omi mõned minutid tagasi?
Sa ütlesid: "Ma soovin, et sa tuleksid välja," ja mina tulin."
"Oh, palun, kas me ei võiks veel midagi soovida."
"Jah, kuid tehke kiiresti. Ma olen teist tüdinenud."
Ma julgen arvata, et küllap oled sa tihti mõelnud, mida teeksid, kui sul oleks võimalik
soovida kolm soovi; ja oled põlastanud vanameest ja tema naist musta pudingi loos, ning
olnud kindel, et kui sul oleks võimalus, suudaksid sa hetkegi kõhklemata välja mõelda
kolm tõesti kasulikku soovi. Need lapsed olid tihti sellest rääkinud, kuid nüüd, kui
neile oli ootamatult saabunud võimalus, ei suutnud nad otsustada.
"Kähku!" kiirustas liivahaldjas kannatamatult. Mitte keegi ei suutnud mõelda
mitte millestki, ainult Anthea püüdis meenutada enda ja Jane'i salajast soovi, mida nad
polnud kunagi poistele rääkinud. Ta teadis, et poisid ei hooli sellest – kuid siiski
oli see parem kui mitte midagi.
"Ma soovin, et me kõik oleksime nii kaunid nagu päev," soovis ta
rutakalt.Lapsed vaatasid üksteisele otsa, kuid igaüks võis näha, et ülejäänud
polnud üldse parema väljanägemisega kui tavaliselt. Psammead sirutas oma pikad silmad
välja, tundus hinge kinni hoidvat ja paisus, kuni oli kaks korda nii paks ja karvane kui
enne. Järsku lasi ta sügava ohkega õhu välja.
"Ma tõesti kardan, et ei saa sellega hakkama," lausus ta vabandavalt. "Ma
pole kaua harjutanud."
Lapsed olid kohutavalt pettunud.
"Oh, palun, proovi uuesti!" palusid nad.
"Olgu," soostus liivahaldjas. "Tegelikult ma hoidsin veidi jõudu tagasi,
et täita teie ülejäänud soovid. Kui te olete päevas rahul ühe sooviga teie paljude
soovide seast – julgen kinnitada, et selleks võin end kokku võtta. Kas olete sellega
päri?"
"Jaa, oo jaa!" vastasid Jane ja Anthea. Poisid noogutasid. Nad ei uskunud, et
liivahaldjas suudaks midagi teha. Sa suudad alati palju kergemini panna tüdrukuid igasugu
asju uskuma, kui poisse.
Olend sirutas oma silmad kaugemale kui kunagi varem, ja paisus ja paisus ja paisus.
"Ma tõesti loodan, et ta endale liiga ei tee," tähendas Anthea.
"Ega rebesta oma naha," lisas Robert murelikult.
Kõik tundsid suurt kergendust, kui liivahaldjas, pärast muutumist nii suureks, et
peaaegu täitis augu liivas, lasi järsku õhu välja ja tõmbus tagasi oma õigesse
suurusesse.
"Kõik on korras," teatas ta tugevasti ähkides. "Homme tuleb see
lihtsamalt."
"Kas see tegi palju haiget?" küsis Anthea.
"Ainult mu vaestele vurrudele, tänan sind," vastas olend. "Kuid sa oled
lahke ja hooliv laps. Head päeva."
Ta kraapis äkki raevukalt oma käte ja jalgadega ning kadus liiva sisse. Siis vaatasid
lapsed üksteist, ja iga laps leidis end järsku üksi koos kolme täiusliku võõraga,
kõik säravalt kaunid.
Nad seisid mõne hetke täielikus vaikuses. Kõik arvasid, et ta vennad ja õed on uitama
läinud ning need kolm võõrast last on märkamatult ligi hiilinud – ajal, kui ta ise
oli vaadanud liivahaldja paisumist. Anthea alustas esimesena vestlust.
"Andke andeks," ütles ta väga viisakalt Jane'ile, kel nüüd olid tohutusuured
sinised silmad ja punakaspruunide juuste pilv, "kuid olete te kusagil ümbruskonnas
näinud kahte väikest poissi ja väikest tüdrukut?”
"Ma just kavatsesin teilt sedasama küsida," vastas Jane. Ja siis karjatas
Cyril:
"Mis, see oled sina! Ma tean auku sinu lastepõlles! Sa oled Jane, oled ju? Ja sina
oled Panter, ma näen su räpast taskurätti, mille sa unustasid vahetada pärast seda,
kui olid endale pöidlasse lõiganud. Tohoh! Soov on täide läinud, lõppude lõpuks. Ma
loodan, et olen sama kena kui teie?"
"Kui sina oled Cyril, meeldid sa mulle palju rohkem kui enne," lausus Anthea
otsustavalt. "Sa näed oma kuldsete juustega välja nagu noor kooripoiss pildilt –
sa sured noorelt – ma ei imestaks. Ja kui see on Robert, on ta nagu itaalia
leierkastimees. Ta juuksed on täiesti mustad."
"Teie kahekesi, tüdrukud, olete siis nagu jõulukaardid... See on kõik – tobedad
jõulukaardid," teatas Robert vihaselt. "Ja Jane'i juuksed on lihtsalt
porgandpunased."
Oli tõesti tõsi, et seda veneetsia värvitooni ihaleti kunstnike poolt üliväga.
"Olgu, pole mingit kasu üksteises puuduste leidmisest," nentis Anthea,
"võtame Tallekese ja tassime ta koju lõunale. Teenijad imetlevad meid kindlasti
üliväga, küll te näete."
Beebi hakkas just ärkama, kui nad ta juurde jõudsid, ja kõik lapsed hingasid
kergendatult, leides, et vähemalt tema ei olnud nii kaunis nagu päev, vaid täpselt
samasugune nagu ikka.
"Ma eeldan, et ta on liiga noor, et ta loomuses oleks midagi soovida," arvas
Jane. "Me peame järgmine kord talle seda spetsiaalselt mainima."
Anthea jooksis ette ja hoidis oma käsi õieli.
"Kullake, tule oma Pantrile," kutsus ta.
Beebi vaatas teda hukkamõistvalt ja pani oma liivase roosa pöidla endale suhu. Anthea
oli ta lemmikõde.
"Tule nüüd," kordas too.
"Mine äla!" vastas beebi.
"Tule oma Kiisule," meelitas Jane.
"Taha oma Panty," nõudis Talleke haledalt, ja tema huul värises."Hei,
veteran, tule siia," ütles Robert, "tule ja kappa Yobby seljas."
"Jee, paha, paha poiss," üürgas Beebi kokku varisedes. Siis taipasid lapsed
halvimat. Beebi ei tundnud neid ära!
Nad vaatasid meeleheites üksteist, ja see oli igaühele kohutav – selline äärmine
hädaolukord – kohata omaenda vendade ja õdede rõõmsate, sõbralike, liiga tavaliste,
sädelevate, lustakate väikeste silmade asemel ainult täiuslike võõraste kauneid
silmi.
"See on tõesti kõige jubedam," märkis Cyril, kui ta oli püüdnud Tallekest
üles tõsta ning Talleke oli kriipinud nagu kass ja röökinud nagu pull. "Me peame
temaga sõbraks saama! Ma ei saa teda niimoodi karjuvana koju vedada. Kujutage ette –
saada sõbraks meie oma beebiga! See on liialt tobe!"
Igatahes oli see täpselt see, mida nad pidid tegema. See võttis üle tunni, ja
ülesannet ei muutnud üldse kergemaks ka tõsiasi, et Talleke oli selleks ajaks näljane
kui lõvi ja janune kui kõrb.
Viimaks nõustus ta lubama neil võõrastel end kordamööda koju kanda, kuid, kui ta
lõpetas keeldumise suhelda selliste uute tuttavatega, oli ta väga kurnatud ja surmraske.
"Jumal tänatud, me oleme kodus!" ohkas Jane, tuikudes läbi raudvärava
eesukseni, kus seisis Martha, lapsehoidja, varjates käega silmi ja vaadates murelikult
välja.
Martha haaras beebi tema kätelt.
"Olge tänatud, ta on tervelt tagasi," lausus ta. "Kus on teised, ja helde
taevas, kes teie kõik sellised olete?"
"Meie loomulikult oleme meie," vastas Robert.
"Ja kelle meie, kui te kodus olete?" küsis Martha põlastavalt.
"Ma ütlen sulle, need oleme meie, ainult me oleme kaunid nagu päev," teatas
Cyril. "Mina olen Cyril, need on teised, ja me oleme väga näljased. Lase meid sisse
ja ära mängi süütut lollikest!"
Martha üksnes needis Cyrili häbematust ja püüdis ust tema nina ees kinni lüüa.
"Ma tean, me paistame teistsugused, kuid mina olen Anthea, ja me oleme nii väsinud,
ja lõunaaeg on juba ammu möödas."
"Siis minge oma koju lõunat sööma – kes te ka pole; ja kui meie lapsed on teid
üles ässitanud seda näitemängu tegema, võite neile minu poolt öelda – nad taipavad
seda küll – et nad teavad, mida oodata!" Nende sõnadega virutas ta ukse kõva
pauguga kinni. Cyril helistas metsikult kella. Keegi ei vastanud. Nüüd pistis kokk pea
magamistoa aknast välja ja hüüdis:
"Kui te siit ei kao – eriti see tore petis – ma lähen ja kutsun politsei."
Ja ta lõi akna kinni.
"Sellest pole kasu," nentis Anthea. "Oh, lähme, lähme siit minema, enne
kui meid vangi pannakse!"
Poisid ütlesid, et see oli lollus, Inglise seadus ei saa sind vangi panna lihtsalt
seepärast, et oled kaunis nagu päev, kuid nad järgnesid teistele kitsale
hekkidevahelisele teel.
"Me saame taas sündsalt iseendaks peale päikeseloojangut, ma oletan," pakkus
Jane.
"Ma ei tea," ohkas Cyril kurvalt. "See ei pruugi praegu enam nii olla –
võrreldes megateeriumi-aegadega on asjad väga palju muutunud."
"Oh," karjatas Anthea äkitselt, "võib-olla me muutume päikeseloojangul
kiviks – nagu megateeriumid, seega ei pruugi meist järgmiseks päevaks kedagi järele
jääda."
Ta hakkas nutma, nagu ka Jane. Isegi poisid muutusid kahvatuks. Kellelgi polnud südant
midagi öelda.
See oli kohutav pärastlõuna. Läheduses polnud ühtki elamut, kust lapsed oleksid
võinud paluda leivakoorukest või isegi klaasi vett. Nad kartsid minna külasse, sest nad
olid näinud korviga Marthat sinna alla minemas, ja seal oli kohalik konstaabel. Tõsi,
nad kõik olid kaunid nagu päev, kuid see oli vilets lohutus, kui oled sama näljane kui
jahikoer ja nii janune kui käsn.
Kolm korda proovisid nad asjatult, et valge maja teenijad nad sisse laseksid ja nende lugu
kuulaksid. Siis läks Robert üksi, lootes, et suudab ühest tagaaknast sisse ronida ja
nii teistele ukse lahti teha. Kuid kõik aknad olid kättesaamatud, ning Martha tühjendas
ülemisest aknast tualettkannutäie külma vett talle kaela ja teatas:
"Mine oma teed, sa vastik väike suuresilme ahv."
Lõpuks tuli neil istuda reas heki all maas, jalad kuivas kraavis, oodates
päikeseloojangut, ja aeg-ajalt mõtiskledes sellest, kas siis, kui päike tõesti loojub,
võivad nad muutuda kiviks või ainult oma vana loomuliku kuju tagasi saada; ja igaüks
neist tundis end üksikuna keset võõraid; ning püüdis mitte teisi vaadata, sest kuigi
nende hääled kuulusid neile, olid nende näod nii säravalt kaunid, et paistsid
vaatamiseks liiga ärritavad.
"Ma ei usu, et muutume kiviks," lausus Robert, lõpetades pika õnnetu
vaikimise, "sest liivahaldjas ütles, et ta täidab homme meie järgmise soovi, ja ta
ei saaks, kui me oleme kivid, ega ju?"
Teised vastasid: "Ei," kuid see ei lohutanud neid üldse.
Teine vaikus, pikem ja veel haletsemisväärsem, lõppes Cyrili ootamatu ütlusega:
"Ma ei taha teid hirmutada, tüdrukud, kuid ma usun, et see on minuga juba alanud. Mu
jalad on üsna surnud. Ma muutun kiviks, ma tean, et muutun, ja nii ka teie – minuti
pärast."
"Pole viga!" nentis Robert lahkelt. "Võib-olla oled sina ainsana kivi, ja
meie, ülejäänud, oleme täitsa korras. Me peame su kuju kalliks ning riputame sellele
vanikuid."
Kuid kui selgus, et Cyrili jalad olid ainult "ära surnud", kuna ta oli liiga
kaua istunud, jalad enda all, ja kui need ärkasid ellu piinava, "nõelu täis"
tundega, olid teised üsna pahurad.
"Teed meile lihtsalt niisama sellist hirmu!" ütles Anthea.
Kolmas ja õnnetuim vaikus lõppes tänu Jane'ile. Ta sõnas: "Kui me sellest
õnnelikult välja tuleme, palume Sammyaddi teha nii, et teenijad ei märka mingit
erinevust, ükskõik mida me ka ei sooviks."
Teised ainult ühmatasid. Nad olid liiga viletsad, et teha häid otsuseid.
Viimaks nälg, hirm, paha tuju ja väsimus – neli väga vastikut tunnet – kõik
ühinesid, et tuua üks tore asi – see oli uni. Lapsed jäid kraavi magama, nende kaunid
silmad sulgusid ja nende kaunid suud paotusid. Anthea ärkas esimesena. Päike oli
loojunud ja saabunud videvik.
Anthea näpistas end väga tugevasti, et olla kindel, ja kui ta leidis, et suudab ikka
veel näpistust tunda, otsustas ta, et ta pole kivi, ja siis näpistas ta teisi. Ka nemad
olid pehmed.
"Ärgake üles," hõiskas ta, rõõmust peaaegu pisarais. "Kõik on korras,
me pole kivid. Oh, Cyril, kui kena ja inetu sa välja näed oma vanade tedretähtede, oma
pruunide juuste ja oma väikeste silmadega. Ja nii te kõik!" lisas ta, et keegi ei
tunneks kadedust.
Kui nad koju jõudsid, said nad Martha käest kõvasti tõrelda, kes rääkis neile
imelikest lastest.
"Väga hea välimusega, pean ma ütlema, kuid nii häbematud!"
"Ma tean," nõustus Robert, kes teadis oma kogemuse põhjal, kui lootusetu on
püüe Marthale midagi seletada.
"Ja kus teie, taevas hoidku, olete kõik see aeg olnud, te vastikud väikesed
olevused, mis?"
"Tanumal."
"Miks te juba tunde tagasi koju ei tulnud?"
"Me ei saanud, nende pärast," vastas Anthea.
"Kelle?"
"Laste pärast, kes olid kaunid nagu päev. Nad hoidsid meid seal kuni
päikeseloojanguni. Me ei saanud enne nende äraminekut tagasi tulla. Sa ei tea, kuidas me
neid vihkasime! Oh, palun, anna meile midagi õhtueineks – me oleme nii näljased!"
"Näljased! Seda ma usun," tänitas Martha vihaselt. "Terve selline päev
väljas. Noh, ma loodan, et see on teile õpetuseks – mitte üles korjata võõraid
lapsi – siin, peale leetreid, nagu poleks neid olnudki! Nüüd pidage meeles, kui te
neid veel näete, ärge nendega rääkige – ei ühtki sõna ega ka pilku – vaid tulge
otse koju ja öelge mulle. Ma rikun kogu nende ilu!"
"Kui me tõesti neid veel kunagi näeme, me ütleme sulle," sõnas Anthea; ja
Robert, naelutades on pilgu hellalt külmale veiselihale, mis oli koka poolt kandikul
sisse toodud, lisas summutatud sosinal puhtsüdamlikult:
"Ja me kanname pagana head hoolt, et neid enam kunagi ei näeks."
Ja nad ei näinudki.
