Laisa mehe laisad mõtted
Jerome Klapka Jerome
Tõlkija: Eda Koppel
formaat:
13 x 20 cm
lk. arv: 124
pehmete kaantega
isbn9985-9215-7-7
Sisukord:
Eessõna
Laisa mehe laisad mõtted...
Laisklemisest
Armunud olemisest
Masendusest
Rahapuuduses olemisest
Tühjast tööst ja vaimu närimisest
Maailmas edasiliikumisest
Ilmast
Kassidest ja koertest
Häbelikkusest
Beebidest
Söömisest ja joomisest
Möbleeritud korteritest
Riietumisest ja käitumisest
Mälust
Järelsõna
Back to Top
LAISA
MEHE LAISAD MÕTTED
Laisklemisest
See on nüüd
teema, mille kohta ma ütlen meelitatult, et ma olen selleks “au fait”*. See
härrasmees, kes minu noorpõlves pesi mind tarkuseastjas üheksa gini eest semestris –
ilma mingi lisatasuta – tavatses öelda, et ta ei ole iialgi näinud poissi, kes suudaks
pikima aja jooksul teha vähem tööd. Ma mäletan ka kord oma vaest vanaema juhuslikult
täheldamas ühe õpetussõna najal, kasutades selleks palveraamatut, et on vägagi
ebatõenäoline, et ma teen kunagi rohkem, kui ma tegema pean, kuid ta on ilma mingi
kahtluseta veendunud selles, et ma võin väga hästi jätta tegemata kõik, mida ma pean
tegema.
Ma kardan, et
ma olen käitunud poolenisti vastupidiselt vana daami ettekuulutusele. Ma olen korda
saatnud päris hea hulga asju, mida ma ei oleks pidanud tegema, vaatamata minu laiskusele.
Kuid ma olen täielikult kinnitanud tema hinnangu õigsust selles osas, mis puudutab
tegemata jätmist nii palju, kui ma ei oleks pidanud tegemata jätma. Laisklemine on alati
olnud minu tugev külg. Ma ei võta selle asja avastamise kuulsust endale – see on anne.
Vähestel on see olemas. Maailmas on palju laisku ja hulgaliselt pikaldasi inimesi, kuid
tõeline laiskleja on rariteet. Ta ei ole mees, kes käed taskus ringi looderdab. Hoopis
vastupidi, tema kõige jahmatavam joon on see, et ta on kogu aeg väga pingsalt hõivatud.
Laisklemist ei
saa täielikult nautida siis, kui sul ei ole palju tööd teha. Mitte millegi tegemisest
pole mingit lõbu, kui sul ei ole mitte midagi teha. Siis on ajaraiskamine vaid tegevus,
ja väga kurnav pealegi. Selleks, et laiskus oleks magus, peab seda varastama nagu
suudlusi.
Palju aastaid
tagasi, kui ma olin noor mees, jäin ma väga haigeks, ja ma ei saanud mitte sugugi aru,
mis mul viga on, peale selle, et mul oli kohutavalt külm. Kuid ma arvan, et see oli
midagi väga tõsist, sest arst ütles, et ma oleksin pidanud tema juurde minema juba kuu
aega varem, ja kui see oleks (mis iganes see ka ei olnud) kestnud veel ühe nädala, siis
tema ei oleks tagajärgede eest vastutanud. See on ebatavaline asi, kuid ma ei tea ühtegi
arsti, kellega see nii ei oleks: kui ta oleks kutsutud päev hiljem, siis oleks ravimine
olnud täielikult lootusetu. Meie meditsiiniline juht, filosoof ja sõber, on nagu
kangelane melodraamast – ta astub lavale alati õigel ajal, ja ainult siis, just parajal
hetkel. See on jumalik ettenägevus, vaat mis see on.
Olgu, nagu ma
ütlesin, ma olin väga haige ja mul kästi minna kuuks ajaks Buxtonisse, kindla
korraldusega kogu sealoldava aja jooksul mitte midagi teha. “See, mida te vajate, on
puhkus,” ütles arst. “Täielik puhkus.”
See tundus
olevat ahvatlev väljavaade. “See mees sai ilmselt mu kaebustest aru,” ütlesin mina
ja kujutlesin ette imelist aega: nelja nädalat “dolce far niente”*, millesse on
segatud pisut haigust. Mitte liiga palju haigust, kuid just piisavalt – vaid nii palju,
et lisada sellele kannatuste hõngu ja et see tunduks poeetiline. Ma ärkan hilja,
rüüpan lonksukese šokolaadi ja söön hommikusöögi, toatuhvlid jalas ja hommikumantel
seljas. Ma leban aias võrkkiiges ja loen kurva lõpuga sentimentaalseid romaane, kuni
raamat pudeneb mu jõuetust käest, ja seejärel leban ma seal, vaadates unistaval pilgul
sügavsinisesse taevalaotusse, jälgides, kuidas kräsulised pilved ujuvad nagu valgetes
purjedes laevad üle meresügavuse, ning kuulan lindude rõõmsat siristamist ja
puulehtede mahedat sahinat. Või kui ma olen liialt nõrk, et toast välja minna, istun ma
patjadele nõjatudes esimese korruse avatud akna all ning tundun väsinud ja huvipakkuv,
nii et kõik ilusad tüdrukud, kes sealt mööduvad, sügavalt ohkavad.
Kaks korda
päevas sõidan ma ratastooliga välja ja joon sammaskäigus vett. Ah, need raviveed! Siis
ma ei teadnud neist midagi, ja mind ahvatles see mõte. “Ravivee joomine” kõlas
moodsalt ja kuninganna Anne’i moodi, ning ma arvasin, et see meeldib mulle. Aga uuh!
pärast esimest kolme või nelja hommikut! Sam Weller on kirjeldanud seda kui “sooja
triikraua maitselist”, kuid selles sisaldub vaid kerge vihje selle ilgele maitsele. Kui
miski on võimeline haiget meest kiiresti terveks tegema, siis võiks see olla teadmine,
et ta peab jooma seda klaasitäie iga päev, kuni on taastunud. Mina jõin seda
korralikult kuuel järjestikusel päeval, ja peaaegu tapsin enda, kuid pärast seda, kui
ma võtsin kasutusele plaani juua kohe raviveele peale suur klaasitäis brändit
soodaveega, leidsin ma selle läbi kergendust. Pärast seda on erinevad väljapaistvad
meditsiiniga tegelevad härrasmehed mulle öelnud, et alkohol teeb täielikult kahjutuks
rauarikka ravivee mõjud. Mul on hea meel, et tabasin otse naelapea pihta.
Kuid “ravivee
joomine” oli vaid väike osa sellest piinast, mida ma pidin taluma selle
mälestusväärse kuu jooksul, mis kahtlemata oli kõige õnnetum kuu, mille ma oma elus
olen üle elanud. Selle parima osa jooksul järgisin ma püüdlikult arsti ettekirjutusi
ja ei teinud üldse midagi, peale selle, et luusisin mööda maja ja aeda ringi ning
läksin kaheks tunniks ratastooliga välja. See rikkus teataval määral selle päeva
üksluisust. Ratastooliga sõitmises on rohkem põnevust – eriti kui sa ei ole harjunud
selle elustava harjutusega – kui see võib igapäevasele vaatlejale tunduda. Ohutunne,
see, millest kõrvalseisja ei pruugi arugi saada, on haaranud isegi ratastooli kasutaja.
Ta veendub iga minutiga üha enam, et kogu see kaadervärk läheb ümber, ja see veendumus
tuleb eriti elavalt esile siis, kui nähtavale ilmub mõni kraav või äsjasillutatud
teerada. Ta kardab, et iga masin, mis temast möödub, sõidab talle otsa; igast mäest
üles minnes või alla tulles leiab ta end otsemaid arutlemas selle üle, millised on tema
võimalused, oletades – mis näib olevat eriti usutav – et tema saatuse põlvist nõrk
juht võib lasta sel minna.
Kuid mõne aja
pärast ei elustanud isegi see meelelahutus mind enam ja tüdimus muutus täiesti
väljakannatamatuks. Ma tundsin, kuidas mu vaim alla annab. Ma ei ole tugeva loomuga, ja
ma ei pidanud mõistlikuks seda liiga palju koormata. Nii et see võis olla umbes
kaheteistkümnes hommik, kui ma tõusin varakult, sõin tubli hommikueine ja jalutasin
otsejoones Hayfieldi, jalgsi nagu lapsskaut. See oli väike meeldiv linnake, mis laius
armsas orus, ja selles elas kaks ilusat ja armast naist. Vähemalt siis olid nad ilusad ja
armsad: üks neist möödus minust sillal, ja ma arvan, et ta naeratas mulle, ja teine
seisis avatud uksel, musitades üliaktiivselt punapõskset imikut. Aga see oli aastaid
tagasi, ja ma julgen arvata, et nüüdseks on nad kindlasti läinud paksuks ja tigedaks.
Tagasi tulles nägin ma üht vana meest kive purustamas, ning see tekitas minus nii suure
igatsuse kasutada oma käsi, et tegin talle joogi välja, et ta lubaks mul enda kohale
asuda. Ta oli lahke vana mees ja ta naeris mu üle. Ma lähenesin neile kividele kolme
nädala jooksul kogutud energiaga ja tegin poole tunniga rohkem tööd kui tema terve
päeva jooksul. Kuid see ei muutnud teda armukadedaks.
Kuna ma olin
juba riskeerinud, läksin ma oma lõbutsemisega aina kaugemale ja kaugemale. Ma võtsin
igal hommikul ette pikki jalutuskäike ja kuulasin igal õhtul paviljonis
orkestrimuusikat. Kuid päevad möödusid sellele vaatamata aeglaselt, ja ma olin
südamest õnnelik, kui saabus viimane päev ning mind lennutati eemale podagrasest,
tiisikusehaiguselisest Buxtonist töisesse ja kiire elu keerises Londonisse. Kui me õhtul
Hendonist läbi sõitsime, vaatasin ma vagunist välja. Võimsa linna kohal laiuv kahvatu
valgus soojendas mu südant, ja hiljem, kui vagun logistas St. Pancras’ jaamast välja,
paitas vana tuttav mürin mu kõrvu kui kõige õrnem muusika, mida ma juba väga kaua
aega ei olnud kuulnud.
Loomulikult ei
nautinud ma seda kuuajalist laisklemist. Mulle meeldib laiselda siis, kui ei peaks
laisklema, mitte aga siis, kui see on ainus asi, mida ma tegema pean. Selline on mu
põrsalik loomus. Aeg, kui mulle meeldib kõige enam seista seljaga kaminatule poole,
arvutades, kui palju ma võlgu olen, on siis, kui mu kirjutuslaud on ülekuhjatud
kirjadega, millele peab järgmise postiga vastuse saatma. Mulle meeldib kõige enam veeta
aega lõunasööki nautides, kui mind ootab ees tihe ja töine õhtupoolik. Ja kui mingil
ootamatul põhjusel ma pean tõusma eriti vara hommikul, siis meeldib mulle tavalisest
enam lebada voodis veel pool tunnikest lisaks.
Ah, kui imeline
on keerata selg ja uinuda “veel vaid viieks minutiks”. Huvitav, kas on olemas sellist
inimolevust, peale pühapäevakooli “musterpoiste”, kes hea meelega üles tõuseks? On
olemas mehi, kelle jaoks õigel ajal tõusmine on täielikult välistatud. Kui see aeg,
mil nad ärkama peavad, juhtub olema kell kaheksa, siis pikutavad nad voodis poole
üheksani. Kui asjaolud muutuvad, ja pool üheksa osutub nende jaoks küllaldaselt
varajaseks, siis saab kell enne üheksa, kui nad tõusta suudavad. Nad on nagu riigimees,
kelle kohta räägitakse, et ta jäi alati täpselt pool tundi hiljaks. Nad katsetavad
kõikvõimalikke skeeme. Nad ostavad äratuskelli (riukalikke väljamõeldisi, mis
hakkavad helisema valel ajal ja äratavad üles valesid inimesi). Nad paluvad Sarah
Jane’il koputada uksele ja neid hüüda. Siis, kui Sarah Jane koputab uksele ja hüüab,
uratavad nad vastuseks: “Tõusen!” ning jäävad siis uuesti mõnusasti magama. Ma
tundsin üht meest, kes võis üles tõusta ja isegi külma vanni võtta, aga ka sellest
ei olnud mingit kasu, sest pärast ronis ta voodisse, et uuesti sooja saada.
Ma arvan, et ma
ise suudan küll voodist eemal olla, kui sealt juba kord välja olen saanud. Ma leian, et
kõige raskem on pead padja küljest lahti kiskuda, ja ka eelmisel õhtul vastuvõetud
otsused ei tee seda kergemaks. Ma lausun endale pärast seda, kui olen raisanud ära terve
õhtupooliku: “Ma ei tee täna õhtul enam rohkem tööd. Ma tõusen homme hommikul
varakult,” ja sel hetkel olen ma kindlalt otsustanud nii teha. Sellegipoolest ei ole ma
hommikul enam sellest mõttest sugugi nii väga vaimustatud, ja arvan tagantjärele, et
oleks olnud parem, kui ma oleksin eelmisel õhtul kauemaks ülesse jäänud. Ja peale
selle on veel see riietumise vaev, ja mida enam sa sellele mõtled, seda enam sa tahad
selle kõrvale heita.
Voodi, see
kummaline haud, kus me oma väsinud liikmed välja sirutame ning vajume vaikselt
vaikusesse ja puhkusesse, on üks kummaline koht. “Oo voodi, oo voodi, imeõrn ase,
maapealne paradiis väsinud peadele,” nagu laulis vaene Hood, sa oled nagu vana lahke
hoidja pahuratele poistele ja tüdrukutele. Tarkadele ja rumalatele, ulakatele ja headele,
sa võtad meid kõiki oma emalikku rüppe, vaigistad meie jonnakust ja nuttu. Tugevad
mehed täis hoolimist, haiged mehed täis piinu, väikesed neiud, kes nuuksuvad taga oma
truudusetuid armsamaid – me toetame nagu lapsed oma valutava pea sinu valgesse rüppe,
ja sa rahustad meid õrnalt tuttu.
Loomulikult
oleme me õnnetud siis, kui sa meile selja keerad ega lohuta meid enam. Kui kaugel tundub
olevat koit siis, kui me ei saa magada! Ah, need koledad ööd, kui me endid
palavikuliselt ja piineldes küljelt küljele keerame, olles nagu elavad surnute keskel,
jõllitades tundide kaupa ainiti pimedusse, mis on tunginud meie ja valguse vahele. Ja
need teised, veelgi koledamad ööd, kui me vaevleme teistsuguse piina käes, kui vaikselt
hõõguv leek meid aeg-ajalt üles ehmatab ja vaibub seejärel vaikselt tuhaks, ning kella
tiksumine tundub haamrilöökidena, mis taob elu meie seest.
Kuid aitab juba
vooditest ja magamistubadest. Ma olen nende juurde isegi laisa mehe jaoks liialt kauaks
pidama jäänud. Lähme välja ja teeme ühe suitsu. See on ajaraiskamiseks sama hea ega
tundu sugugi nii halb. Meile, laisklejaile, on tubakas õnnistuseks. Mul on raske ette
kujutada, millega riigiametnikud enne Sir Walterit oma aega sisustasid. Ma mõistan
täielikult keskaegsete meeste sõjakat iseloomu ja nende vajadust rahustava tubaka
järele. Nad ei pidanud tööd tegema ega saanud ka suitsetada, ning selle tulemusena nad
võitlesid ja mürgeldasid pidevalt. Ja kui mingil erakorralisel põhjusel ei olnud
parajasti sõda käimas, siis kaevasid nad välja perekondliku vihavaenu oma naabrite
vastu, ja kui siis, hoolimata sellest, olid neil ikka veel mõned vabad hetked, siis
sisustasid nad oma aega, vaieldes selle üle, kelle kallim on nägusam, ning nende
argumentidele andsid tuge sõjakirved, kaikad ja muu selline kraam. Noil päevil leidsid
vaidlused maitseerinevuste üle kiiresti lahenduse. Kui kaheteistkümnenda sajandi
noormees armus, siis ei astunud ta kolme sammu tagasi ega vahtinud neiule üksisilmi otsa
ega öelnud, et ta on liiga ilus selleks, et olla tõsi. Ta ütles, et ta läheb välja ja
vaatab seda asja. Ja siis, kui ta välja minnes kohtas mõnda meest ja purustas ta pea –
ma pean silmas teise mehe pead – siis see tõestas, et tema – see tähendab esimese
mehe – tüdruk oli ilus. Aga kui see teine mees purustas tema pea – mitte enda oma –
siis selle teise mehe oma, see teine mees teise mehe, sest loomulikult on teine mees tema
jaoks vaid teine mees, kui see mees, kes oli... Ühesõnaga, kui A purustas B pea, siis on
A tüdruk ilus; kuid kui B purustas A pea, siis A tüdruk ei olnud nii kaunis kui B
tüdruk. Selline oli nende meetod kasutada kritiseerimise kunsti.
Tänapäeval
süütame me sellistel puhkudel piibud ja laseme tüdrukutel selle asja omavahel ära
klaarida.
Nad saavad
sellega väga hästi hakkama. Nad teevad ära kogu meie töö. Nad on arstid, advokaadid
ja kunstnikud. Nad juhivad teatreid ja kannavad hoolt petiste eest ning annavad välja
ajalehti. Ma ootan seda aega, kui meil, meestel, ei ole teha muud, kui lebada kella
kaheteistkümneni voodis, lugeda päevas läbi kaks romaani, juua omakeskis kellaviieteed,
ja vaevata oma pead mitte millegi enamaga, kui arutleda viimase püksimoe üle ning
vaielda, millest oli tehtud härra Jonesi mantel ja kas see ikka sobis talle. Meile,
laiskadele meestele, on see suurepärane väljavaade.
