Laisa mehe teisi mõtteid
Jerome Klapka Jerome
Tõlkija:
Eda Koppel
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 184
pehmete kaantega
isbn: 9985-9318-5-8
SISUKORD
Laisa mehe mõtted
Otsustamise kunstist
Sellest kahjust, kui ei saada, mida tahetakse
Ebatavalisest omadusest, olla kiindunud nendesse asjadesse, mida me plaanisime
Armujoogi valmistamisest ja kasutamisest
Orjuse naudingutest ja kasudest
Naiste hoolitsusest ja organiseerimisvõimest
Teiste inimeste asjades urgitsemisest
Ajast, mis on raisatud teiste käikude jälgimisele
Meie endi suursugususest
Meeste emalikkusest
Järgneva nõuande soovitamatusest
Marionettide matustel marsside mängimisest
JÄRGNEVA NÕUANDE
SOOVITAMATUSEST
Ma sammusin ühel hilisel talveõhtul mööda Eustoni jaama
ooteplatvormi, oodates viimast Watfordi rongi, kui ma märkasin meest, kes sajatas
müügiautomaati. Ta raputas kahel korral selle poole rusikat. Ma ootasin, et näen teda
iga hetk seda tabamas. Loomupäraselt uudishimulikuna liikusin ma vaikselt lähemale. Ma
tahtsin kuulda, mida ta ütleb. Sellest hoolimata kuulis ta minu lähenevaid samme ja
pöördus minu poole. “Kas teie olete see mees,” päris ta, “kes oli siin just
äsja.”
“Äsja kus?” küsisin ma vastu. Ma olin sammunud mööda ooteplatvormi edasi-tagasi
umbes viis minutit.
“Just siin, kus me praegu seisame,” nähvas ta vastu. “Kas te arvate, et “siin”
on kusagil seal?” Ta tundus olevat ärritatud.
“Ma võisin mööduda sellest kohast oma niinimetatud rännakute ajal, kui te seda
silmas peate,” vastasin mina. Ma rääkisin rõhutatud viisakusega; minu mõte oli
vihjata tema jämedusele.
“Ma pean silmas,” vastas ta, “kas te olete see mees, kes rääkis minuga umbes minut
tagasi.”
“Ma ei ole see mees,” ütlesin mina. “Head õhtut.”
“Olete te kindel?” nõudis ta.
“Keegi ilmselt ei suudaks unustada teiega kõnelemist,” sähvasin ma vastu.
Tema toon oli olnud väga solvav. “Ma palun vabandust,” vastas ta vastumeelselt. “Ma
arvasin, et te näete välja nagu see mees, kes kõneles minuga umbes minut tagasi.”
Ma rahunesin; ta oli ainus mees ooteplatvormil, ja mul tuli veel veerand tundi oodata.
“Ei, mina see kindlasti polnud.” Ma vastasin sõbralikult, kuid ebagrammatiliselt.
“Miks, soovisite te teda?”
“Jah, ma soovisin,” vastas ta. “Ma panin siia pilusse mündi,” jätkas ta, tundes
ilmselt vajadust oma koormat kergendada. “Mul oli vaja karpi tikke. Ma ei saanud midagi
kätte, ja ma raputasin masinat ning vandusin kurja, nagu ikka tehakse, kui siit läks
mööda üks mees, umbes teie kasvu ja… Olete te ikka KINDEL, et see polnud teie?”
“Kindlalt,” vastasin ma taas kord ebagrammatiliselt. “Ma oleksin teile öelnud, kui
nii oleks olnud. Mida ta tegi?”
“Noh, ta nägi, mis oli juhtunud, või vähemalt oletas. Ta ütles: “Need masinad,
need on ühed tõelised nuhtlused; nad tahavad mõistmist.” Mina ütlesin vastu: “Nad
tahavad seda, et nad lahti kistaks ja merre heidetaks, vaat seda nad tahavad.” Ma
tundsin end maruvihasena, sest mul ei olnud tikke, ja mul läheb neid palju. Ta jätkas:
“Mõnikord jäävad nad kusagile kinni; te peate panema sinna sisse teise mündi, alati
ei piisa esimese mündi raskusest. Teine münt teeb selle ava laiemaks ja kukub ise alla,
nii et sa saad oma esimese penni koos kaubaga tagasi. Mul on see sageli niimoodi
õnnestunud.” See tundus küll rumal selgitus, kuid ta rääkis nii, nagu tunneks neid
masinaid hästi, ja mina olin piisavalt juhm, et teda kuulata. Ma pistsin sisse teise
mündi, mis ma arvasin olevat pennise. Ma avastasin just äsja, et see oli
kahešillingine. Sellel lollpeal oli ühes asjas õigus – ma sain sealt midagi kätte.
Selle siin.”
Ta sirutas selle minu poole. Ma vaatasin seda. See oli pakk Evertoni iiriseid.
“Kaks šillingit ja üks penn,” täheldas ta kibestunult. “Ma võiksin selle müüa
kolmandiku eest, mis see mulle maksma läks.”
“Võib-olla te panite oma raha valesse masinasse,” pakkusin mina.
“Nojah, ma teadsin seda!” vastas ta pisut pahaselt, nagu mulle tundus – ta ei olnud
sugugi meeldiv mees; kui siin oleks olnud kellegi teisega rääkida, siis ma oleksin tema
juurest minema läinud. “Asi ei ole selles kaotatud rahas; mind vihastab see, et sain
selle pagana asja. Kui ma leiaksin selle neetud idioodi üles, topiksin need tal kurgust
alla.”
Me jalutasime külg külje kõrval vaikides platvormi lõpuni.
“Sellised inimesed on olemas,” paiskas ta välja, kui me ringi keerasime. “Inimesed,
kes käivad ringi ja jagavad nõuandeid. Mul kulub kuus kuud sellest ülesaamiseks. Ma
hakkan alati kartma. Mulle meenub üks poni, kes mul kunagi oli.” (Ma pidasin seda meest
väikefarmeriks, ta rääkis peedikasvataja häälega. Ma ei tea, kas te saate aru, mida
ma silmas pean, kuid tema juuresolek tekitas kuidagi peediliku õhkkonna.) “See oli
puhastverd walesi poni, kõige tervem väike loom, kes iial maamunal kapanud. Ma hoidsin
teda terve talve väljas rohu peal, ja ühel varakevadisel päeval ma mõtlesin, et teen
temaga väikese sõidu. Ma pidin äriasjus Amershami minema. Ma rakendasin ta kaariku
ette, ja panin minema; linn oli minu kodust vaid kümne miili kaugusel. Poni oli pisut
upsakavõitu, ja selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, olin ma ta üsna vahule ajanud.
Hotelli ukse ees seisis üks mees. Ta ütles: “Teil on tore poni.”
“Üsna keskpärane,” vastasin mina. “Neid ei tohi noorest peast sõiduga liiga ära
kurnata,” jätkas ta.
Mina ütlesin: “Ta on sõitnud kümme miili, ja mina olen teinud enamiku tööst. Ma
pean tunnistama, et olen palju rohkem kurnatud, kui tema ongi.”
Ma läksin sisse ja ajasin oma äriasju ning kui välja tulin, oli see mees ikka veel
seal. “Lähete tagasi mäest üles?” tähendas ta mulle.
Miskipärast ei saanud ma algusest peale temaga hästi läbi. “Nojah, ma pean siit
nüüd teisele poole saama,” ütlesin mina, “juhul muidugi, kui te ei tea mingit teist
moodust, kuidas saada üle mäe kõigepealt üles ronimata. Ma pean tunnistama, et mina ei
tea.”
Ta lausus: “Võtke mu nõu kuulda: andke talle enne minemahakkamist pint kanget
õlut.”
“Kanget õlut,” imestasin mina. “Milleks, ta on ju täiskarsklane.”
“Ärge sellest hoolige,” vastas tema, “andke talle pint õlut. Ma tunnen neid
ponisid, ta on päris hea, kuid teda pole veel treenitud. Pint õlut, ja ta viib teid mäe
otsa nagu mööda köisraudteed ega tee endale liiga.”
Ma ei tea, mis sedasorti meestes on. Pärast küsid endalt, miks ei tõmmanud ma tal
kaabut silmini ega lükanud ta lähima hobuse alla. Aga siis sa kuulad teda. Mulle valati
kaussi pint õlut ja ma tõin selle välja. Meie ümber seisis umbes pool tosinat meest,
ja loomulikult tekitas see päris suure elevuse.
“Jim, sa juhid ta halvale teele,” ütles üks neist. “Ta hakkab kihla vedama,
röövib panka ja mõrvab oma ema. Selline on tavaliselt klaasitäie õlle tagajärg –
nii nad lehtedes kirjutavad.”
“Ta ei hakka seda sel moel jooma,”märkis teine. “See on lahtunud nagu vesi kraavis.
Pista ta pea sinna sisse.”
“Kas sul tema jaoks ühtegi sigarit ei olegi?” küsis kolmas.
“Tass kohvi ja suur võileib teeks tema olemise sellisel külmal päeval palju
paremaks,” lisas neljas.
Ma olin juba pooleldi valmis selle kraami minema viskama või selle ise ära jooma; tundus
olevat täielik rumalus anda head õlut nelja-aastasele ponile; kuid sel hetkel, kui see
vaene loom nuusutas kaussi, pistis ta pea sinna sisse ja larpis selle endale sisse, nagu
oleks tema puhul tegemist ristiinimesega; mina hüppasin kaarikusse ja asusin
rõõmuhõisete saatel teele. Me jõudsime üsna rahulikult mäest üles. Siis hakkas
alkoholi mõju talle pähe jõudma. Ma olen rohkem kui kord talutanud koju purjus mehi ja
tean, et on olemas hoopis meeldivamaid töid. Ma olen näinud purjus naisi, ja need on
palju hullemad. Kuid nii kaua, kuni ma elan, ei taha ma enam kunagi tegemist teha purjus
walesi poniga. Kuna tal on neli jalga, siis õnnestus tal end püsti hoida, kuid enda
juhtimisega ta toime ei tulnud, ja et ta oleks minul lasknud seda teha, seda ta ei
lubanud. Kõigepealt olime me tee ühes ääres, seejärel teises. Kui me ei olnud
kummalgi pool, siis olime me keset teed. Ma kuulsin selja taga jalgrattakella, kuid ma ei
söandanud pead keerata. Ma suutsin vaid sellele kutile hüüda, et ta jääks sinna, kus
ta on.
“Ma tahan teist mööda saada,” hüüdis ta vastu, niipea kui oli meile piisavalt
lähedal.
“Nojah, aga te ei saa seda teha,” hüüdsin mina omakorda.
“Miks ma ei saa?” küsis tema. “Kui palju TEIL selle tee laiusest vaja läheb?”
“Terve tee ja pisut enamgi,” vastasin mina.
Ta sõitis pool miili mu järel, mind süüdistades, ja iga kord, kui ta arvas, et nägi
võimalust, püüdis ta minust mööda saada. Kuid poni oli alati pisut liiga nutikas tema
jaoks. Te võite arvata, et loom tegi seda meelega.
“Teid ei tohiks lubada juhtima,” karjus ta. Tal oli täiesti õigus. Ma ei oleks seda
tohtinud. Ma tundsin end surmväsinuna.
“Kes te enda arvates olete?” jätkas ta. “Vastutate tuletõrjebrigaadi eest,
või?” (Ta oli lihtsat sorti mees.) “Kes saatis TEID koju koos pesuga?”
Noh, selleks ajaks oli ta mind päris vihale ajanud. “Mis kasu teil sellest on, et mind
sõimate?” röökisin ma talle vastu. “Tulge ja sõimake seda poni siin, kui te kedagi
sõimata tahate. Ma teen niigi kõik, ilma et mul oleks vaja seda teie äratuskella.
Kaduge minema, te muudate ta ainult hullemaks.”
“Mis selle poniga siis lahti on?” hüüdis tema.
“Kas te siis aru ei saa?” nähvasin mina. “Ta on purjus.”
Loomulikult kõlas see tobedalt, nagu tõe puhul sageli juhtub.
“See, kes purjus on, olete teie,” osatas ta. “Ma tulen ja tõmbad teid sellest
vankrist välja.”
Ma soovisin Jumala nimel, et ta oleks seda teinud; ma oleksin andnud ükskõik mida, et
sellest kaarikust välja saada. Kuid ta ei andnud mulle seda võimalust. Just sel hetkel
tegi poni ootamatu kõrvalepõike, ja ma arvan, et ta oli pisut liiga lähedal. Ma kuulsin
röögatust ja vandumist, ning sel samal hetkel olin ma pealaest jalataldadeni kraaviveega
märjaks pritsitud. Siis hakkas see elajas perutama. Mööda teed tuli mees, kes oli
kaarikutäie Windsori toolide kuhja otsas tukkuma jäänud. See on täiesti häbiväärne,
kuidas need veovoorimehed magama jäävad, pole ime, et nendega rohkem õnnetusi ei juhtu.
Ma arvan, et ta ei mõistnud iialgi, mis temaga juhtus. Ma ei saanud ringi keerata, et
vaadata, mis temaga juhtus; ma nägin teda vaid kukkumas. Poolel teel mäest alla hüüdis
üks politseinik, et ma peatuksin. Ma kuulsin teda karjumas midagi hullumeelsest sõidust.
Poole miili kaugusel Cheshamist kohtusime me koolitüdrukutega, kes jalutasid kahekaupa
reas – ma arvan, et nad ise kutsuvad seda “rongkäiguks”. Ma võin kihla vedada, et
need tüdrukud räägivad seniajani sellest. Vanal õpetajannal võis minna päris palju
aega, et nad uuesti kokku korjata.
Cheshamis oli tookord turupäev, ja ma arvan, et ei enne ega pärast seda pole Cheshamis
olnud elavamat turupäeva. Me sõitsime läbi linna kiirusega kolmkümmend miili tunnis.
Ma ei ole veel kunagi näinud Cheshamit nii ärevana – reeglina on see unine paik. Kui
linn oli jäänud meist miili kaugusele, nägin ma High Wycombe’i postitõlda. Ma ei
hoolinud sellest eriti; ma olin sattunud sellisesse olukorda, kus ma enam ei hoolinud
sellest, mis võib juhtuda – olin vaid uudishimulik. Tosina jardi kaugusel tõllast jäi
poni järsult seisma, mina kukkusin kaariku istmelt selle alla. Ma ei saanud püsti, sest
iste oli minu peal. Ma nägin vaid taevast ja puhuti ka poni pead, kui ta tõusis
tagajalgadele. Aga ma kuulsin seda, mida ütles postitõlla kutsar, ja selle järgi võis
arvata, et ka temal oli muresid.
“Koristage see pagana tsirkus siit teelt,” röökis ta. Kui tal oleks olnud vähegi
mõistust peas, siis ta oleks näinud, kui abitus olukorras ma olin. Ma kuulsin, kuidas
tema kari hakkas perutama; nad on juba kord sellised, need hobused – kui nad näevad
ühte hullu, siis tahavad nad kõik hullud olla.
“Viige see koju ja siduge ta oma elundit pidi üles,” karjus kutsar.
Siis sattus üks vana daam hüsteeriasse ning hakkas naerma nagu hüään. See ajas poni
uuesti segaseks, ja niipalju, kui ma suutsin pilvede järgi arvutada, läbisime me
järgmised neli miili meeletu galopiga. Seejärel ta arvas, et võiks proovida üle
värava hüppamist, ja leides – ma oletan seda – et kaarik teda takistab, asus seda
tükkideks lammutama. Ma ei oleks kunagi arvanud, et kaariku võib nii paljudeks
tükkideks lammutada, kui ma ise ei oleks seda näinud. Kui ta oli saanud lahti kõigest
peale poole ratta ja porilaua, hakkas ta uuesti perutama. Ma jäin koos teiste riismetega
temast maha ja olin õnnelik, et sain pisut puhata. Ta tuli tagasi hilja õhtul, ja ma
olin rahul, et sain ta järgmisel nädalal viie naela eest maha müüdud. Mul kulus veel
teine kümme, et end kokku lappida.
Minu kallal noritakse kuni tänase päevani selle poni pärast, ja kohalik karskusselts on
mind õppevahendina näidiseks seadnud. Nii juhtub, kui võtad kuulda kellegi
nõuannet.”
Ma tundsin talle kaasa. Ma olen ka ise nõuannete tõttu kannatanud. Mul on üks sõber,
...
