Kivilombi Ints

AMETNIKU RAAMAT

Õpetused, kuidas ametnikuks saada ja ametnik olla.
• • •
Väga vajalik õpperaamat neile, kel elu jooksul ametnikega tegemist, see tähendab – igale vabariigi kodanikule.
• • •
Trööstiks kõigile, kes ametniku meelevalla all kannatanud.

ametnikk.jpg (27633 bytes)

formaat: 14,5 x 21 cm
lk. arv: 48
pehmete kaantega
ISBN: 9985-9437-2-4

Sisukord

Kuidas riigis sünnib ja püsib kord?
Kuidas saada ametnikuks?
Kuidas käituda rahvaga?
Kuidas peavad ametiasutused töötama?
Kuidas peab ametnik käituma ametnikuga?
Kuidas peab ametnik osa võtma poliitikast?
Kuidas tuleb ametnikule anda ja kuidas peab ametnik võtma?
Kuidas peab lihtne kodanik ametnikku suhtuma?
Lugejale tähelepanemiseks
Autorist

Kolmas peatükk
Kuidas käituda rahvaga?

Miks kõik jumaldasid keisrit?
Sellepärast, et ta oli kättesaamatu.
Ja miks ei tunta aukartust meie valitsusliikmete vastu?
Sellepärast, et nemad, arvatakse, sulle kui omasugusele vastu tulevad.
Ja neist ei peeta lugu.
Võtame ametniku. Kas peab temast lugu pidama?
Igatahes. Selleks ta ametnik ongi, et tast lugu peetaks.
Kuidas võib aga ametnik äratada enda vastu lugupidamist?
Sellega, et on rahvale niisama kättesaamatu kui keiser.
Kui ametnikud omavahel juttu ajavad, siis ei tarvitse nad asjaajamisele tulevatest inimestest endid segada lasta. Inimene kaotab siis aukartuse ametniku vastu, kui ametnik liiga kiirelt teenindama tõttab. Peab ikka nii talitama, nagu oleks inimestel aega ülearu ja ametnikel tähtis jutuajamine.
Ja kui inimene on kord ametniku silme ette jõudnud, siis peab ametnik nii ametlikult rääkima, et temast aru ei saada. Kui ametniku kõne kuulaja kõrvale segane on, siis on see niisama hea, nagu ametnik oleks kättesaamatu.
Iseenesestki mõista ei tohi ametniku kõnetoon olla mitte alandlik pobin, vaid uhke ja üleolev urin, et kodanikul ametniku ees tekiks samasugune hirm ja õudustunne, nagu külanaisel müristamise ajal.
Juhtub inimene mittemõistmise puhul uuesti küsima, siis tuleb ametnikul korrates veel lõukoeralikumalt vastata, et seekord ka enam niigi palju aru ei saada.
Iseasi on, kui ametnik üldse mõistetavalt rääkida ei saa. Niisugusel puhul võib küll arusaadavalt, s.o selgelt sõnad välja öelda, aga nii, et kodanikul sellest arusaamisest ikkagi mingit abi ei ole.
Tuleb näiteks keegi ja annab oma palvekirja valesse kohta. Kuigi ametnik teab, kuhu see palvekiri anda tuleb, ei ole ametniku kohus selle kohta kirjatoojale juhatuste andmine. Ametnik lükaku kiri lihtsalt tagasi ja kähvaku iseteadvalt: "See ei puutu siia!"
Juhtub nüüd palvekirja andja küsima, kuhu see siis ära tuleb anda, ei tohi ametnik end alandada mõneks nõuandjaks, vaid kostku kindlalt:
"Pole minu asi!"
Siis tuntakse, et ametnik on suur mees ja austatakse teda.
Igal tulijal tuleb lasta oodata. Seda patusemana tunneb end kodanik ja seda püham näib talle ametniku koht.
Ei oleks ju ka ilus, kui ametnik pöördub tulija poole küsimusega:
"Mis teil asja, mu härra?"
Ega ametnik mõni kelner ole.
Ametnik peab näitama, et ka tema midagi väärt on!
On kellelgi kiire, siis näidaku ametnik, et see teda ei liiguta ning olgu rahumeeli aeglane. Siis mõistetakse, et ametnikul on võimu ja peetakse temast lugu.
Et rahva armastust võita, võib ametnik vahel ka näidata üles tahtmist olla lahke.
See on päris lihtne. Vaja ainult palujale, kel asi väga hädaline ja kiire, vastata:
"Tulge homme!"
Arusaadav, et inimene paluma hakkab.
Seda mangumist võib siis ametnik tükk aega ükskõikselt kuulata ja kui näha, et paluja juba täitsa väsima hakkab, alles siis oma lahkust üles näidates meelitatult sõnada:
"Oodake!"
Oodata tuleb lasta kaua, nii et ootaja ikka tunneb, et ta ootab. Kuigi asi oleks kohe lahendatav, ei pruugi seda võimu näitamise mõttes mitte teha.
Ja kui polegi midagi muud teha, siis tehku ametnik kasvõi mitte midagi, kuni tal ootaja meelest ära läheb. Siis on paras aeg tema soovi rahuldada.
On aga paluja varemgi "määrinud" ehk kuidagi altkäemaksuga lahkuse ette ära lunastanud, siis peab end muidu küll kõrgina välja näitama, aga kõik nii ära tegema, nagu ametnik siis teeks, kui ta oleks ligimene, mitte ametnik.
Kui aga mingit pehmendavat lahendust paluja poolt eelnenud pole, siis öeldagu alati kindlalt ei, sest sisuliselt ju ametnik selle jaoks ongi, et ta peaks järele vaatama ja takistusi tegema, et elu ei saaks võtta liiga kiiret käiku.

Back to Top

Autorist 

Kivilombi Ints on tegelikult üks Henrik Saare (8.03/23.02. 1893 – 1944?) pseudonüümidest. Näite- ja ajaviitekirjanikuna oli ta omal ajal laialt tuntud igasugu kunstiinimeste seas. Tema ettevõtmised olid loominguliselt küllaltki laiaulatuslikud ja eelkõige meelelahutuslikud. 1919. a. hakkas koos karikaturist Goriga välja andma naljaajakirja "Sipelgas". Toimetas ka ajakirju "Vana Meie Mats" ja "Naljaleht" ja "Jõulualbum". Tegi kaastööd teistele ajalehtedele-ajakirjadele. Tõlkis operetitekste ja teatrinalju. Esines kupleelauljana ja estraadinäitlejana, lavastas endakirjutatud näidendeid. Kivilombi Intsu kirjutatud sõnadega laule esitatakse veel tänapäevalgi. Teda võib pidada küllaltki viljakaks lastejuttude autoriks ("Laste karusell", "Käbid torbiku sees"), kuigi nii mõnelgi korral on ta lihtsalt kirjutanud omal kombel ümber mõne tuntud lastejutu. Tema loomingu hulgas on ka rohkesti põnevuslugusid ("Röövitud naisterahvas", "Jüri Rumm ja õnnetu taluneiu") ning ühiskonnakriitilisi lugusid ja romaane. Näiteks mitu romaani Tallinna teemadel ("Elli langemine: jutustus Tallinna elust", "Lõbunaisterahva romaan: Tallinna juhtumisi"). Ja selliste lugudega sai ta kuuldavasti ka mõne avaldamiskeelu. Niisiis sai ta omal nahal kogeda riigiametite võimu ning seega on selles raamatus edasi antud täiesti usaldusväärseid ja läbiproovitud soovitusi.
Pärast Isamaasõja puhkemist avaldas ta "Sirbis ja Vasaras" Hitleri kohta ühe följetoni ja arvatavasti seepärast arreteeriti Henrik Saare 1942. aastal fašistlike okupatsioonivõimude poolt. Viimati on teda nähtud kaasaegsete mälestuste järgi 1944. aasta kevadsuvel Tallinnas tänavaid puhastamas, vangide töökolonnis.
Kuigi Henrik Saare raamatuid ei loeta kirjandusliku kvaliteedi poolest eriti õnnestunuteks, eks seda sellise omamoodi lihtsuse ja kerguse tõttu. Kuid tuleb tõdeda, et omal ajal oli ta üpris produktiivne kirjanik.
Tundub, et võrreldes 1926-nda aastaga pole elu meie maal siiski eriliselt muutunud, ametnikke on Eestis ka tänapäeval palju. Et nii mõnigi meist tahaks ametnikeklassi saladustest rohkem teada, siis tundub see teos olevat avaldamiseks küllaltki sobilik. Ehk on kellelgi sellest abi. Või siis aitab see lihtsalt meelt lahutada, sest Kivilombi Ints oli eelkõige naljamees ja eks igaüks võtab tema juttu just täpselt nii tõsiselt, kui talle sobib.

Back to Top

 

kirjastus@bookmill.ee    •   Õpetaja 9, 51003 Tartu   •   GSM 051 36 470