Kivilombi Ints
AMETNIKU
RAAMAT
Õpetused, kuidas ametnikuks saada ja ametnik olla.
• • •
Väga vajalik õpperaamat neile, kel elu jooksul ametnikega tegemist, see tähendab –
igale vabariigi kodanikule.
• • •
Trööstiks kõigile, kes ametniku meelevalla all kannatanud.
formaat: 14,5 x 21 cm
lk. arv: 48
pehmete kaantega
ISBN: 9985-9437-2-4
Sisukord
Kuidas riigis sünnib ja püsib kord?
Kuidas saada ametnikuks?
Kuidas käituda rahvaga?
Kuidas peavad ametiasutused töötama?
Kuidas peab ametnik käituma ametnikuga?
Kuidas peab ametnik osa võtma poliitikast?
Kuidas tuleb ametnikule anda ja kuidas peab ametnik võtma?
Kuidas peab lihtne kodanik ametnikku suhtuma?
Lugejale tähelepanemiseks
Autorist
Kolmas peatükk
Kuidas
käituda rahvaga?
Miks kõik jumaldasid keisrit?
Sellepärast, et ta oli kättesaamatu.
Ja miks ei tunta aukartust meie valitsusliikmete vastu?
Sellepärast, et nemad, arvatakse, sulle kui omasugusele vastu tulevad.
Ja neist ei peeta lugu.
Võtame ametniku. Kas peab temast lugu pidama?
Igatahes. Selleks ta ametnik ongi, et tast lugu peetaks.
Kuidas võib aga ametnik äratada enda vastu lugupidamist?
Sellega, et on rahvale niisama kättesaamatu kui keiser.
Kui ametnikud omavahel juttu ajavad, siis ei tarvitse nad asjaajamisele tulevatest
inimestest endid segada lasta. Inimene kaotab siis aukartuse ametniku vastu, kui ametnik
liiga kiirelt teenindama tõttab. Peab ikka nii talitama, nagu oleks inimestel aega
ülearu ja ametnikel tähtis jutuajamine.
Ja kui inimene on kord ametniku silme ette jõudnud, siis peab ametnik nii ametlikult
rääkima, et temast aru ei saada. Kui ametniku kõne kuulaja kõrvale segane on, siis on
see niisama hea, nagu ametnik oleks kättesaamatu.
Iseenesestki mõista ei tohi ametniku kõnetoon olla mitte alandlik pobin, vaid uhke ja
üleolev urin, et kodanikul ametniku ees tekiks samasugune hirm ja õudustunne, nagu
külanaisel müristamise ajal.
Juhtub inimene mittemõistmise puhul uuesti küsima, siis tuleb ametnikul korrates veel
lõukoeralikumalt vastata, et seekord ka enam niigi palju aru ei saada.
Iseasi on, kui ametnik üldse mõistetavalt rääkida ei saa. Niisugusel puhul võib küll
arusaadavalt, s.o selgelt sõnad välja öelda, aga nii, et kodanikul sellest arusaamisest
ikkagi mingit abi ei ole.
Tuleb näiteks keegi ja annab oma palvekirja valesse kohta. Kuigi ametnik teab, kuhu see
palvekiri anda tuleb, ei ole ametniku kohus selle kohta kirjatoojale juhatuste andmine.
Ametnik lükaku kiri lihtsalt tagasi ja kähvaku iseteadvalt: "See ei puutu
siia!"
Juhtub nüüd palvekirja andja küsima, kuhu see siis ära tuleb anda, ei tohi ametnik end
alandada mõneks nõuandjaks, vaid kostku kindlalt:
"Pole minu asi!"
Siis tuntakse, et ametnik on suur mees ja austatakse teda.
Igal tulijal tuleb lasta oodata. Seda patusemana tunneb end kodanik ja seda püham näib
talle ametniku koht.
Ei oleks ju ka ilus, kui ametnik pöördub tulija poole küsimusega:
"Mis teil asja, mu härra?"
Ega ametnik mõni kelner ole.
Ametnik peab näitama, et ka tema midagi väärt on!
On kellelgi kiire, siis näidaku ametnik, et see teda ei liiguta ning olgu rahumeeli
aeglane. Siis mõistetakse, et ametnikul on võimu ja peetakse temast lugu.
Et rahva armastust võita, võib ametnik vahel ka näidata üles tahtmist olla lahke.
See on päris lihtne. Vaja ainult palujale, kel asi väga hädaline ja kiire, vastata:
"Tulge homme!"
Arusaadav, et inimene paluma hakkab.
Seda mangumist võib siis ametnik tükk aega ükskõikselt kuulata ja kui näha, et paluja
juba täitsa väsima hakkab, alles siis oma lahkust üles näidates meelitatult sõnada:
"Oodake!"
Oodata tuleb lasta kaua, nii et ootaja ikka tunneb, et ta ootab. Kuigi asi oleks kohe
lahendatav, ei pruugi seda võimu näitamise mõttes mitte teha.
Ja kui polegi midagi muud teha, siis tehku ametnik kasvõi mitte midagi, kuni tal ootaja
meelest ära läheb. Siis on paras aeg tema soovi rahuldada.
On aga paluja varemgi "määrinud" ehk kuidagi altkäemaksuga lahkuse ette ära
lunastanud, siis peab end muidu küll kõrgina välja näitama, aga kõik nii ära tegema,
nagu ametnik siis teeks, kui ta oleks ligimene, mitte ametnik.
Kui aga mingit pehmendavat lahendust paluja poolt eelnenud pole, siis öeldagu alati
kindlalt ei, sest sisuliselt ju ametnik selle jaoks ongi, et ta peaks järele vaatama ja
takistusi tegema, et elu ei saaks võtta liiga kiiret käiku.
