Nemad ja mina
Jerome Klapka Jerome
Tõlkija: Arno Raudsalu
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 136
pehmete kaantega
isbn 9985-9215-0-X
I
peatükk
“See ei ole just
väga suur maja,” ütlesin mina. “Aga me ei vajagi ju jumal teab kui suurt. Kaks
võõrastetuba ja väike kolmnurkne ruum, mis plaani järgi peab olema otse vannitoa
kõrval ja mis on igatpidi väga kohane noortetoaks, rahuldab meid – vähemalt praegusel
hetkel. Hiljem, kui saan rikkamaks, võime hoonele ühe tiiva juurde ehitada. Teie emale
teen köögi muidugi otsekohe. Ma ei tea küll veel, mida arhitekt selle kohta
ütleb...”
“Jäta see köök,” katkestas mind Dick. “Ütle parem, kuidas on lood
piljarditoaga?”
See viis, kuidas tänapäeva lapsed oma vanematele vahele räägivad, on häbiks kogu
inimsoole. Ma ei võinud silmaotsaski sallida, et Dick suurima mõnutundega laual istub,
oma jalgu kõlgutab ning ilma igasuguse autundeta oma isa jutule vahele lobiseb.
“Kui mina alles poiss olin,” tähendasin, “ei tulnud mul kunagi pähe lauale istuda,
oma isa jutule vahele karjuda ja pealegi...”
“Mis asi see maja keskel on, see, mis näeb välja justkui kitarr?” huvitus Robina.
“Ta mõtleb treppi,” ruttas Dick mulle seletama.
“Aga miks ei näe ta välja kui trepp?” päris Robina edasi.
“Sellepärast, et iga inimene, kellel on vähegi mõistust, saab sellest aru!”
“Aga kuidas saab sellest aru saada, kui ta näeb välja nagu kitarr?”
Robina nõjatus, plaan üle põlvede laotatud, tugitooli leenile. Ma ei saa üldse aru,
mistarvis on lastetoas toolid ja milleks üldse lastele toolid. Mina poleks igatahes küll
pidanud oma lastele toole ostma. Nad kasutavad ikka ainult nende leeni ja kükitavad seal
justkui kanad õrrel. Ning Robina arutas edasi.
“Kui me saali salongiga ühendame, siis ei ole seda treppi tarvis. Ja siis on meil
küllalt ruumi, et tantsida.”
“Väga võimalik,” tähendasin mina vahele, “kui sa ei taha tervest majast jätta
järele midagi muud, peale nelja välisseina, siis oleks seal ruumi ka jalgpalli
tagumiseks. Elada võiksime kusagil aias, mõnes kanakuudis.”
“See on minu mure,” ragistas Robina. “Miks kasutatakse üldse salongi? Ainult
selleks, et pakkuda mugavust külalistele, kellest sageli tahetakse, et nad külla ei
tulekski. Aga nad võivad väga hästi ka mujal istuda ja aega viita. Kui me trepist lahti
saame...”
“Muidugi võime me trepist lahti saada,” võtsin mina sõna. “Algul tekitab selle
puudumine muidugi teatavaid raskusi, kuid inimene harjub kõigega. Me muretseme majja pika
redeli, ja igal õhtul, kui tahame magama minna, ronime mööda seda ülemisele korrusele.
Või jälle kasutame Norra meetodit ja ehitame trepi väljaspoole maja.”
“Isa, ole mõistlik,” tegi Robina märkuse.
“Kujuta ette, kui ma kogu oma jõu kokku võtaksin ja püüaksin olla sulle nii
vastutulelik kui vähegi võimalik. Hetkel oled sa haige tantsimise järele. Sellisel
juhul peaks terve maja olema üksainus suur tantsusaal primitiivsete magamisasemetega
kusagil kõrvalises nurgas. Sellest ideest jätkuks sulle kõige rohkem paariks kuuks.
Siis nõuaks sa äkki, et terve maja olgu üks suurepärane suplusasutus. Seejärel tuleks
kunstlik liuväli, kus saaks korraldada hokivõistlusi. Kõik need ideed võivad ju
iseenesest väga kenad olla, kuid mina tahan endale päris tavalist elumaja, mitte aga
mõnda suurejoonelist võimlat. Selles majas jäävad salong ja magamistuba, nagu ka
trepp, oma kohale. Ning kui see kõlab pisut proosaliselt – ka köök peab olema, ehkki
ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed, nagu teie, köögiga...”
“Ja ära unusta piljardituba,” tuletas Dick meelde.
“Siis võiks juba olla korralik keeglitee, see on parem kui piljardituba,” vaidles
Robina vastu. “Keegel on kaugelt nooblim ja ilusam kui piljard, ja mõtle selle peale,
Dick, et alles paar nädalat tagasi oli sinu unistuseks keeglirada. Ma usun, isa ei ole
kaugeltki nii loll, et laseks ehitada piljarditoa ja unustaks keegli ära.”
“Sa räägid sellepärast nii, et ei oska piljardit mängida!” salvas Dick.
“Iga kell teen sulle ära!” kisendas Robina vihaselt.
“Ei tee!”
“Teen,” möirgas tüdruk.
“Kuue nädala jooksul võitsid ainult ühe korra!”
“Kaks korda, aga nüüd võidan alati.”
“See ei ole kellegi mäng, mida sa mängid, see on ainult teiste segamine!”
“Mina ei löö naljalt kunagi mööda, aga viga on selles, et kui sina mööda veeretad,
siis kirud sa kiid, palle, lauda ning jumal teab mida kõike, aga kui mina pihta saan,
siis ütled, et see on ainult juhus. Sa oled nagu kõik mehed.”
“Teie viga on selles, et pöörate liiga palju tähelepanu punktide lugemisele. Samas
võiksite tähelepanelikumalt jälgida kuulide asetust laual.”
“Kui sina eriti hea piljardilaua ostad ja toa ehitad, siis toon mina mängu omalt
poolt,” hakkas Dick juba kauplema.
Ma ei usu, et asi oleks nii hull, Dick polegi piljardi küljes kinni ega oma selleks
erilist talenti. Mäletan, kord oli selline juhus golfiga. Siis seletas ta: “See mäng
läheb mulle paremini kui ükski teine, mul on golfiks erakordne talent.” Muidugi pidin
mina siis muretsema kõik vajaminevad atribuudid, kuid varsti leidis Dick, et tema
golfitalent on lahkunud ja ta siirdus järgmisele alale.
“Mis puudutab piljardituba,” otsustasin hakata diplomaatiliselt seda omavahelist
jutuajamist likvideerima, “siis tean ma juba, mida teen. Me võime sahvrile umbes kümme
jalga otsa ehitada ja piljardiruum ongi käes. Salong on nagunii natuke väike, väga
võimalik, et ühendan ta saaliga. Ent trepp jääb. Mis puutub aga tantsimisse,
teatriettekannetesse ja muudesse sellistesse asjadesse, millega opereerivad meie moodsa
aja poolhullud lapsed, siis on mul sellekski idee, ja väga originaalne idee. Kuid sellest
kõnelen ma hiljem. Köök...”
“Kas mina ei saaks endale ka üht tuba?” küsis Veronica.
Ta lebas põrandal ja vahtis üksisilmi kaminasse, lõug käele toetatud. Sellistel
hetkedel, kui Veronica oli mõttes, vaadates oma sügavate silmadega unistades kusagile
mõõtmatusse kaugusse, tuletas ta meelde mõnda püha lapsukest, kellele on tänapäevast
võimatu võrdset leida. Ainult ajaloo kauged kujud võisid olla võrdsed minu Veronicaga,
pisikese ingliga. Kui minu sõber, kah kirjanik, nägi kord Veronicat aknal õhtutähti
vahtimas ning piparmündipulka imemas, tähendas ta, et sellest lapsest tuleb mulle õige
järeltulija.
“Ma tahan endale nii väga ka üht tuba saada,” kordas Veronica vankumatu rahuga.
“Seal ei ole sinu jaoks enam tuba,” tähendas Robina lühidalt.
“Siis ei oleks minu voodi enam kunagi täis sinu juuksenõelu,” unistas Veronica
poollaulva häälekesega.
“See on minu asi,” hüüdis Robina närviliselt. ”Sina ole vait!”
“Sa oled ikka minust halvem olnud,” ei lasknud Veronica end segada.
“Ma tahaksin ka väga, et sul oleks oma tuba, Veronica,” tähendasin mina nüüd
vahele. “Alati, kui ma olen väga väsinud ja tahan magada, on sul öösiti nii palju
toimetamist ja tegemist, et ei lase oma kolistamisega mul uinuda...”
“Minul ei ole mingit tegemist,” hüüdis Veronica ükskõikselt kamina eest vahele.
“Mina ei kolista kunagi. Ma võin alati pimedas oma asjad ilusasti üles leida, see
tähendab, ma võin, kui mitte teised neid asju enne pole ära võtnud ning siis pean ma
otsima. Ma ei sega teiste rahu.”
“Sa oled korratuim tüdruk, keda ma kunagi olen tundnud,” arvas Dick.
“See ei ole tõsi. Sa ei ole näinud teiste tütarlaste tubasid, vaata, kui korratud
need on. Ning milline oli sinu tuba Cambridge’is! Kui me ootamatult sinna tulime, siis
seletasid sa, et just enne meie tulekut oli majas olnud tulekahju. Algul meie uskusime
seda, siis aga selgus, et tuld üldse polnudki, ainult sinu toas oli suur segadus …”
“Jah, see on loomulik, kui õpitakse, tööd tehakse…”
“Siis just ongi korralikku tuba tarvis.”
Dick ohkas.
“Sinuga ei ole kunagi mõtet rääkida, sest sa ei näe iial oma vigu.”
“Sina, Veronica, nõuad minult endale üht tuba,” ütlesin mina, “kuid mulle näib,
et terve maja on praegu üksainus sinu tuba ja isegi aed. Eile leidsin ma sinu kingad
kroketiplatsilt. Osa sinu riietusest, millega katad oma teatavat kehaosa ilmarahva pilkude
eest, tolknes trepikoja aknast välja, justkui mõni valge rahulipp.”
“Sa mõtled minu pükse, isa?” küsis Veronica.
“Nojah, muidugi.”
“Ma panin nad ju päikesepaistele kuivama. Nad said märjaks ja siis nad lihtsalt
kuivasid,” seletas Veronica lakooniliselt.
“Oleksid sa niigi palju teha viitsinud, et viinud oma märjad püksid ilusasti uksest
välja, aeda nöörile kuivama! Ning oma saapaid ei leia sa kunagi üles!” tähendas
Robina vahele.
“Ja Veronica, mina sooviksin südamest, et sa ei kaotaks nii palju oma kamme, et
nädalas pean vähemalt paar tosinat juurde tuua laskma. Võiksid vähemalt meeleski
pidada, kuhu sa kammid kaotad, aga sina lihtsalt ei viitsi neid otsima hakata ja võtad
jälle uue. Ning kindad! Issand jumal! Talvel kujunes ju sulle kinnaste muretsemine minu
jaoks päris talispordiks!”
“Miks sa ei toonud juba korraga rohkem valmis!” vastas Veronica rahulikult.
“Aga kui me läheme elama linnast kaugemale, maale, siis ei saa neid asju enam nii
kergesti kätte, Veronica. Sellepärast harjuta end juba nüüd omi asju leidma või neid
vähemalt otsimagi. Ei või ju loota, et keegi peab sinu pärast ühtepuhku jooksma pikka
maad ning sõitma rongiga mitu korda päevas linna vahet.”
“Tuleks rohkem valmis muretseda,” andis Veronica head nõu.
“Mis?”
“Selle tüdrukuga rääkimine tähendab vasikaga võidu jooksmist. Hullem veel –
vasikal on saba, millest sa looma kinni võid püüda, aga Veronical ei ole sedagi. Isa,
keela ära, et ta sinuga nii räägib,” andis Dick nõu.
“Isa on kirjanik ning tema pooldab selliseid lapsi, kellel on temperamenti ja kes
oskavad end igast seisukohast kaitsta,” seletas Robina äkki.
“Lastele ei ole hea, kui nende isad on kirjanikud, sest lapsed saavad siis halva
kasvatuse,” pomises üheksa-aastane Veronica uniselt kamina ees.
Ma ei tea täpselt, kui pikalt meie jutuajamine tol õhtul kestis, kuid see kestis
igatahes kaunis kaua, sest nii Dick kui ka Robina tahtsid endid põhjalikult tühjaks
rääkida. Ainult Veronica vaikis ruttu, sest jäi põrandale magama. Pärast koosoleku
lõppu viisime ta koos Dickiga voodisse.
