Roos
ja sõrmus
William Makepeace Thackeray
Tõlkija: Maris Knuut
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 140
pehmete kaantega
isbn 9985-9318-4-5
56 autori illustratsiooni.
"Roos ja sõrmus", mis esimest korda ilmus 1855. aastal, on
viimane ja parim raamat William Makepeace Thackeray jõuluraamatute ja burleskide
kuueosalisest sarjast. See veetlev muinaslugu on "Kodune pantomiim suurtele ja
väikestele", kus hästi pääseb mõjule autori oskus hiilgavalt kirjutada nii
satiiri kui ka komöödiat.
Pantomiimi "haldjakuningannaks" on haldjas Blackstick;
kangelannaks printsess Rosalba Krimmi-Tatarist, kellele "sekundeeris" suur hulk
lõbusaid karaktereid, kõik nad elavad läbi muinaslugude tavapäraseid katsumusi, enne
kui jõuavad maagilise ja õnneliku lõpuni.
Sisukord
1. Näitab, kuidas kuninglik perekond istub hommikusöögilauda
2. Kuidas kuningas Valoroso sai krooni ja prints Giglio sellest ilma jäi
3. Räägib sellest, kes oli haldjas Blackstick, ning muudest
üliväga olulistest isikutest
4. Kuidas haldjas Blacksticki ei palutud printsess Angelica ristsetele
5. Kuidas printsess Angelica sai endale väikese teenijatüdruku
6. Kuidas prints Giglio end ülal pidas
7. Kuidas Gigliol ja Angelical oli tüli
8. Kuidas krahvinna Gruffanuff korjas üles võlusõrmuse ja prints Bulbo saabus õukonda
9. Kuidas Betsinda tõi soojenduspanni
10. Kuidas kuningas Valoroso oli kohutavas raevus
11. Mida tegi Gruffanuff Gigliole ja Betsindale
12. Kuidas Betsinda põgenes ja mis temast edasi sai
13. Kuidas kuninganna Rosalba läks vapra krahv Hogginarmo kindlusesse
14. Mis sai Gigliost
15. Me pöördume tagasi Rosalba juurde
16. Kuidas kapten Hedzoff ratsutas tagasi kuningas Giglio juurde
17. Kuidas leidis aset kohutav lahing ja kes selle võitis
18. Kuidas nad kõik reisivad tagasi pealinna
19. Ja nüüd leiab aset meie pantomiimi viimane stseen
III peatükk
RÄÄGIB SELLEST, KES OLI HALDJAS BLACKSTICK, NING MUUDEST ÜLIVÄGA OLULISTEST ISIKUTEST
Paflagoonia ja Krimmi-Tatari kuningriikide vahel elas müstiline isik, keda tunti neis
maades haldjas Blacksticki nime all, eebenipuust, või ükskõik mis sorti, võlukepi
tõttu, mida ta kandis. Mõnikord ratsutas ta sellega kuuvalgel, aga ka muudel
asjatoimetuste- või lõbureisidel, ja sellega sooritas ta ka oma imesid.
Noorena oli ta õppinud võlukunste kõigepealt oma isa, nekromandi, juures. Ta
praktiseeris pidevalt õpitut, vuhisedes oma mustal võlukepil ühest kuningriigist teise
ja osutas soosingut ühele või teisele printsile. Tal oli hulgaliselt kuninglikke
ristilapsi; ta muutis loendamatul hulgal õelaid inimesi loomadeks, lindudeks,
miilikivideks, kelladeks, tantsukingadeks, saapasulasteks, vihmavarjudeks või teisteks
absurdseteks asjadeks, ja ühesõnaga, ta oli kogu Haldjate Kolleegiumist kõige aktiivsem
ja agaram.
Kuid mulle tundub, et peale kolme või nelja tuhandet aastat säärast meelelahutust
tüdines Blackstick sellest. Või vahest ta mõtles: “Mida head ma teen, saates selle
printsessi sajaks aastaks magama; kinnitades verivorsti tohmani nina külge; lastes
väikese tüdruku suust pudeneda teemante ja pärleid, ning mürkmadusid ja kärnkonni
teise omast? Ma hakkan mõtlen, et olen oma käitumisega teinud palju rohkem halba kui
head. Ma võiksin väga hästi oma loitsud kinni keerata ja lasta asjadel kulgeda nende
loomulikku rada.”
“Siin on mul kaks noort ristitütart: kuningas Savio naine ja hertsog Padella naine,
kummalegi neist andsin ma kingituse, mis teeb nad oma abikaasade silmis hurmavaks ja tagab
nende härraste armastuse seniks, kuni nad elavad. Ja mida head on mu roos ja mu sõrmus
neile kahele naisele teinud? Mitte kõige vähematki. Kõigi kapriiside rahuldamine nende
abikaasade poolt on muutnud nad tujukateks, laiskadeks, pahatujulisteks, äärmiselt
tühisteks, himurateks ja janunevateks, ning nad kujutavad seejuures ette, et on
vastupandamatult ilusad, kuigi tegelikult täiesti vanad ja koledad — naeruväärsed
inimeseloomad! Tegelikult kasutasid nad minu eestkostet ära, kui ma neid külastasin — mind,
haldjas Blacksticki, kes tunneb kõiki nekromantide tarkusi, ja kes võiks võlukepi
ainsama viibutusega muuta nad lindudeks ning nende teemandid nööril rippuvateks
sibulalõikudeks!” Nõnda siis lukustas ta oma raamatud nõudekappi, keeldus edaspidi
maagilistest etteastetest, ja kui ta üldse oma võlukeppi kasutas, siis vaid
jalutuskepina.
Kui hertsog Padella sai väikese poja (hertsog oli sel ajal Krimmi-Tataris kõigest üks
tähtsamaid aadlikke), oli Blackstick loomulikult ristsetele kutsutud. Kuna ta eriti ei
soovinud neid külastada, siis saatis ta neile vaid tervitused ja beebile hõbedase
paberlaevukese, mis tegelikult polnud isegi paari gini väärt. Umbes samal ajal kinkis
Paflagoonia kuninganna Tema Majesteet kuningale poja ja pärija. Kahurid paukusid, terve
pealinn illumineeriti ja pühadel ei tulnud lõppu, et tähistada väikese printsi sündi.
Arvati, et kui kutsuda haldjas lapse ristiemaks, siis ehk kingib ta oma soosingu märgiks
vähemalt nähtamatu vammuse, lendava hobuse, isetäituva rahakoti või mingeid muid
väärtuslikke mälestusesemeid. Kuid selle asemel läks Blackstick väikese Giglio kätki
juurde, kus kõik last imetlesid ning tema kuninglikule papale ja mammale meelitusi
ütlesid, ning sõnas: “Mu vaene laps! Parim, mida ma sulle anda saan, on väike ebaõnn!”
See oli kõik, mis ta kuuldavale tõi, Giglio vanemate suureks kibeduseks, kes peagi
surid, pärast mida Giglio onu anastas trooni, nagu me lugesime esimesest peatükist.
Kui Krimmi-Tatari kuningas CAVOLFIORE ristis oma ainukest last ROSALBAT, polnud ristiemaks
kutsutud haldjas Blackstick mitte rohkem heasoovlik kui prints Giglio puhul. Sellal, kui
kõik pikalt-laialt armsa lapsukese kaunidusest rääkisid ja tema vanemaid õnnitlesid,
vaatas haldjas Blackstick väga kurvalt beebit ja tema ema, ning lausus: “Mu kallis
naine (kuna haldjas oli väga familiaarne ja suhtus kuningannasse samamoodi kui
pesunaisesse), mu kallis naine, need inimesed, kes sulle praegu järgnevad, pööravad
varsti sinu vastu. Ja mis puutub sellesse väiksesse preilisse, siis parim, mida talle
soovida, on väike ebaõnn.” Seejärel puudutas ta Rosalbat oma musta
eebenipuust kepiga, vaatas karmilt õukondlaste poole, viipas kuningannale hüvastijätuks
käega ja purjetas aeglaselt läbi akna välja.
Kui ta oli lahkunud, hakkasid seni haldja juuresolekul aupaklikult ja vaikselt olnud
õukondlased rääkima: “Milline talumatu haldjas ta on... (nii nad ütlesid) Tore
haldjas, tõepoolest! Kui ta käis Paflagoonia kuninga juures ristsetel ja teeskles, et
teeb selle pere heaks igasugu asju, mis siis juhtus — prints, tema ristipoeg, tõugati
troonilt oma onu poolt. Kas meie lubaksime ükskõik missugusel vaenlasel oma kallilt
printsessilt tema õigused ära võtta? Mitte iialgi, mitte iialgi, mitte iialgi!”
Ja nad hüüdsid kõik kooris: “Mitte iialgi, mitte iialgi, mitte iialgi!”
Nüüd sooviksin ma teada, kuidas need peened õukondlased täitsid oma truudusevannet?
Üks kuningas Cavolfiore vasallidest, äsja mainitud hertsog Padella, tõusis kuninga
vastu üles ja kuningas läks mässajat karistama. “Ükski isik ei hakka vastu meie
armastatud ja austatud monarhile!” hüüdsid õukondlased. “Keegi ei avalda talle
vastupanu! Päh! Ta on võitmatu, vastupandamatu. Ta tuleb koju koos vangist Padellaga,
seob ta eesli saba külge ning sõidab temaga ümber linna, öeldes: “Nii kohtleb Suur
Cavolfiore mässajaid!””
Kuningas liikus edasi, et Padellat võita. Ja vaene kuninganna, kes oli väga kartlik ja
murelik olevus, muutus, kahju küll, nii hirmunuks ja haigeks, et suri, jättes oma
leedidele korraldused väikese Rosalba eest hoolitsemiseks. Loomulikult nad lubasid.
Loomulikult nad tõotasid pigem surra, kui et printsessile midagi halba juhtuks. Algul
teatas Krimmi-Tatari Õukonna Ajaleht, et kuningas on saavutanud suure võidu jultunud
mässaja üle; siis märgiti, et nurjatu Padella sõjasalgad on põgenenud; seejärel
öeldi, et kuninglik armee jõuab peagi vaenlasele järele ja siis... Siis tuli teade, et
kuningas Cavolfiore on võidetud ja tapetud Tema Majesteet kuningas Padella Esimese poolt!
Selle uudise peale jooksid pooled õukondlased võitjast valitsejale oma makse maksma,
teine pool jooksis minema, tassides paleest kaasa peaaegu kõik parimad asjad. Ja vaene
väike Rosalba jäeti täiesti üksi — täiesti üksi! Ta vänderdas ühest ruumist
teise, hüüdes: “Krahvinna! Hertsoginna! (tegelikult ütles ta “klahvinna,
heltsoginna”, kuna ta ei osanud selgelt rääkida) Andke mulle mu lambakalbonaad, mu
Kuninglikul Kõrgusel on nälg! Klahvinna! Heltsoginna!” Ja ta läks oma toast
troonisaali ja seal ei olnud kedagi; sealt edasi ballisaali ja sealgi ei olnud kedagi;
sealt paazhide ruumi ja seal ei olnud kedagi. Siis vänderdas ta mööda suuri treppe alla
halli ja seal ei olnud kedagi; uks oli lahti ning ta läks hoovi ja läbi aia, sealt
kõnnumaale ja sealt metsa, kus elasid metsloomad, ning temast ei kuuldud enam kunagi
midagi!
Tema mantlist rebitud tükike ning üks king leiti metsast kahe
lõvikutsika lõugade vahelt, kelle KUNINGAS PADELLA koos oma jahiseltskonnaga maha lasi
— kuna ta oli nüüd kuningas ja valitses Krimmi-Tatarit. “Nüüd on vaene väike
printsess hävitatud,” ütles ta. “Hästi, mis tehtud, see tehtud. Härrased, lähme
parem pidulikule lõunasöögile!” Üks õukondlastest võttis kinga üles ning pistis
taskusse. Ja see oligi Rosalba lõpp!
